Sirje Kiin: ärevusest hoolimata ei haju Eesti ja USA sidemed kuhugi

Sirje Kiin tutuvustas oma venekeelset Underi monograafiat ka Viljandis. Foto: Elmo Riig / Sakala

Ehkki kostnud on vastupidiste hirmude väljendamist, ei ole ka nüüd, mil Ameerika Ühendriikide president Donald Trump räägib Ameerika esikohale seadmisest, kadunud kuskile tihedad sidemed USA ja Eesti vahel, kirjutab USAs elav kirjandusteadlane Sirje Kiin.

Kasvasin üles Viljandis, kus vene dessantväelased olid okupeerinud terve südalinna kvartali. Kui töötasin 1990. aastate alguses Soomes Raadio Vaba Euroopa soome korrespondendina, oli kogu Eesti ikka veel tihedalt täis pikitud nõukogude armee sõjaväebaase.

Kohtudes Helsingis ühe Soomes töötava USA diplomaadiga, küsis mees jutuajamiste lõpus, mida saaks USA teha, et Eestit ja teisi Balti riike aidata. Mu toonane abikaasa, jurist Juhan Kristjan Talve (Eesti Põhiseaduse Assamblee liige, pikaaegne Raadio Vaba Euroopa kirjasaatja), vastas sellistele küsimustele ikka ühtmoodi: «Send the marines!» Marines tähendab USA inglise keeles väeosa, mis koosneb mereväelastest, kes on treenitud  maaletõusuks, kes on valmis maismaarünnakuks või -kaitseks (The United States Marine Corps).

«Send the marines!» oli meie omavaheline nali, mis tundus 25 aastat tagasi niivõrd võimatu ja absurdne, et sobiski ainult naljaks, mitte reaalseks strateegiliseks tulevikukavaks. Eesti võimalused saada kunagi kauges tulevikus NATO või Euroopa Liidu liikmeks polnud siis isegi mitte veel silmapiiril, rääkimata USA sõjaväelastest ja NATO vägede ühisõppustest Eesti pinnal.

Kunagiste unistuste tõekssaamine

Nüüd treenib mu oma 20-aastane pojapoeg, kes polnud toona veel sündinudki, Kuperjanovi jalaväepataljonis koos USA jt NATO liitlastega Eesti kaitsmist Lõuna-Eestis ja Leedus ning tunneb suurt uhkust, marssides koos ameerika sõduritega Eesti Vabariigi aastapäevaparaadil Tallinnas Vabaduse väljakul.

2008. aastal oli mul au kohtuda isiklikult president Bill Clintoniga, kui ta käis presidendikampaania ajal kõnelemas Madisonis, Lõuna-Dakotas. Kui ütlesin talle, et olen eestlane ja tervitan eestlaste poolt, haaras ta kohe mul rõõmsalt ümbert kinni, ulatas turvamehele mu kaamera ja tegime ühispildi. Clinton selgitas energiliselt ümberseisvaile ameeriklastele, kui erakordselt oluline oli see, et «me saime vene väed lõpuks Balti riikidest välja», kuivõrd haruldaselt ilus vanalinn on Tallinn ning et ta viis Tallinna vaatama ka oma tütre Chelsea.

(Tööülesanne uurivatele ajakirjanikele: millal käis Bill Clinton koos tütrega Tallinnas? Ilmselt toimus külaskäik eraviisiliselt ja saladuskatte all, sest netist ei leia selle kohta ühtki viidet).

Raadio Vaba Euroopa, mis toimib teatavasti USA maksumaksjate raha eest, etendas Ida-Euroopa riikide, sh ka Balti riikide vabanemisvõitluses niivõrd olulist rolli, et 2001. aastal tegi Eesti president Lennart Meri ettepaneku esitada Raadio Vaba Euroopa Nobeli rahupreemia kandidaadiks.

Lennart Meri ütles oma kõnes Ameerika Ühendriikide ringhäälingu iseseisvustseremoonial Washingtonis 13. oktoobril 1999 :«Mu kohus on tänada teie eelkäijaid otsuse eest alustada Radio Libertys eestikeelseid saateid ja veel enam otsuse eest viia eestikeelsed saated üle Raadio Vaba Euroopa alluvusse täies kooskõlas Ühendriikide poliitikaga mitte tunnistada Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt. /---/ Tihti pärinesid meie ainsad usaldusväärsed uudised välismaailmast, aga ka meie endi kodumaal toimuva kohta neist allikatest. Need saated olid meie ülikool: nad andsid meile materjali, mida vajasime, et mõista maailma, milles elasime, ning lõppkokkuvõttes ka selleks, et luua liikumine, mis võiks meile tagasi võita meie õigusjärgse koha maailmas.» 

Vaba maailm vajab endiselt hoidmist

Nüüd paluvad vabanenud Ida-Euroopa riikide diplomaadid USA valitsust, et see tõhustaks Raadio Vaba Euroopa tööd Venemaa, Valgevene ja Ukraina kuulajate jaoks, et osutada vastupanu Venemaa agressioonile, valedele ja netitrollipropagandale.

Paraku levivad eesti ajakirjanduseski argumendid, nagu oleks meie taasiseseisvumise järgne tugev välispoliitiline orientatsioon USA-le ja NATO-le olnud suur viga ning et edaspidi peaksime keskenduma rohkem kas Euroopale, Saksamaale, Põhjamaadele või koguni Venemaale.

10. märtsil avaldas Deutsche Welle (30 keeles levitatav Saksa rahvusvaheline uudisteagentuur) Riiast raporteeriva korrespondendi Richard Martyn-Hemphilli  artikli «Balti riikide USA sidemed on hajumas» (Baltic States See US Connections Fade). Selles märgitakse, et üheski Balti riigis pole enam USA päritolu presidenti: Toomas Hendrik Ilvese lahkumine Eesti poliitikast jätnuvat maha ajaloolise märgi Balti riikides, see olevat lausa ühe ajastu lõpp, mil selle piirkonna liidrid pärinesid külma sõja aegsetest Põhja-Ameerika põgenike peredest.  Leedu president Valdas Adamkus lahkus ametist 2009 ja Läti president Vaira Vike-Freiberga läks pensionile 2011.

Tõsi, isiku osa ja isiklike suhete roll on  ajaloos ikka oluline olnud. Argo Ideon avaldas hiljuti raamatu «THI. President Ilvese Kadrioru aastad 2006-2016», kus ta kirjeldab, kui kergesti leidis Ilves ühise keele president Bushiga, võttes jutuks näiteks võsalõikamise, aga ka president Obamaga, sest mõlemad on Columbia Ülikooli vilistlased ning võivad vabalt inglise keeles filosofeerida e-demokraatia tuleviku üle. Ometi teeb Deutsche Welle põhimõttelise vea, kui taandab viimase veerandsajandi jooksul tugevnenud Balti riikide ja USA suhted vaid paari-kolme inimese isiklikele võimetele.

Ei Adamkus, Vike-Freiberga ega Ilves polnud USAst Eestisse istutatud vasallipealikud, täitmaks Washingtonist antud käske, nagu (vene) netitrollid väidavad, vaid nõukogude okupatsiooni tagajärjel vabasse Läände põgenenud perekondade liikmed, kes naasid kodumaale ning kes valiti presidendiks vabanenud Balti riikide demokraatlikel valimistel, sest nad esindasid meie jaoks vaba maailma ning demokraatlikke väärtusi, millest olime vägivaldselt pooleks sajandiks ilma jäetud.

Sidemed USAga jätkuvad

Adamkuse, Vike-Freiberga ja Ilvese ajal väljakujunenud head ning tihedad suhted USA ja Balti riikide vahel jätkuvad tegelikult praegu veelgi aktiivsemalt kui varem - kümned tippametnike visiidid, sõjaväelased, relvastusabi ning rohked erialased koolitused-konverentsid kinnitavad pigem suhete intensiivistumist kui jahenemist. Raadiohäälte asemel suhtleme praegu isiklikult ja igapäevaselt ameeriklastega.

Isegi nüüd, kui president Trumpi sisepoliitiliseks loosungiks on «America first!» (Ameerika ennekõike!), ei tähenda see, et poliitiline olukord Euroopas oleks USA välispoliitika jaoks teisejärguline. Seda on Euroopas käinud üle kinnitamas Eestit ja Eesti sõdureid hästi tundev kaitseminister, kindral James Mattis, aga ka asepresident Mike Pence. «Mida parem on teie julgeolek, seda kaitstumad oleme ka meie,» ütles vabariiklasest senaator Lindsey Graham, kohtudes 7. märtsil Eesti, Ukraina, Poola, Gruusia, Läti ja Leedu diplomaatidega.

Karl Altau, USAs tegutseva Ühinenud Balti Ameerika Rahvusliku Komitee tegevdirektor, kinnitab, et USA eestlaste, lätlaste ja leedulaste organisatsioonid teevad jätkuvalt aktiivset lobitööd Balti riikide kaitseks. Venemaa jõhker sekkumine USA valimistesse on suurendanud ka tavaliste ameeriklaste huvi ja kasvatanud rohujuuretasandi aktiivsust USA välispoliitika suhtes.