Toomas Kiho: ajaleht kui Sisyphose rahn

Toomas Kiho
, Akadeemia peatoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toomas Kiho
Toomas Kiho Foto: Lauri Kulpsoo

Postimehe keeletoimetaja Maris Jõks rassib nii mis kole, ainult kivimüraka asemel tuleb temal tervet ajalehte mäest üles upitada.


Postimees on võtnud väärt joone – avaldada korrapäraselt, arvamuslugude vormis oma keeletoimetaja tähelepanekuid. Eesmärgiks küllap ikka levitada teadmist kaunist emakeelest meile kõikidele, lehelugejatele.

Võiks arvata, et ajaleht ise siis ka oma keeletoimetaja näpunäidetest juhindub ning toimetuses töötavad ajakirjanikud ja toimetajad tähelepanelikult ja vastutustundlikult keeleinimese märkustesse suhtuvad.

See oleks enesestmõistetav ning ega tähelepanujuhtimine väikestele vääratustele, kui neid esineks, ei väärikski leheruumi, kuid äsjase emakeelepäeva puhul lubatagu paar märkust siiski. Võib-olla ongi emakeelepäev tähtpäevana hea just sellepärast, et sel päeval on keelekasutaja justkui poolkohustuslikult keeleerksam.

Niisiis, millega algab 14. märtsi Postimees? Päris päises, pealkirja kohal on uudisrida «Maavärin tappis Jaapanis tuhandeid inimesi». Jumal küll – alles neli päeva varem oli keeletoimetaja Maris Jõks pühendanud terve artikli taunimaks keelt, kus esemed ja nähtused toovad ja viivad, kukutavad, lennutavad ja tapavad.

Kusjuures iseäranis kahetsusväärsena tõstis Maris Jõks esile just «tapma» ülekasutust, tõdedes, et «tapma-pealkirjad on aines, millest üksi saaks kirjutada uurimistöö». Kas tõesti saavad tapjaks olla sündmused või pinnavormid, esemed või maavärin?

Maavärin kui tapja pole viidatud pealkirjas õigustatud ka lühiduse taotlusega, püüdega mahutada võimalikult palju infot võimalikult lühikesse lausesse. Siinne veerg oleks jäänud kirjutamata ning küllap olnuks ka keeletoimetaja rahul, kui päises oleks ilmunud niisama pikk – ja niisama informatiivne – lause «Jaapani maavärinas hukkus tuhandeid inimesi».

Hea küll, üks aktiivne pealkiri ees või taga, kuid sellesama emakeelepäeva Postimehest võis lugeda muidki «huvitavaid» pealkirju. Lk 6: «Varjupaik aitab naasemisel normaalsesse ellu» – naljaga pooleks võib öelda, et seda lugedes algas mu juuste tõusemine (pro tõusmine) püsti.

Arusaamatuks jääb ka see, miks lk 10 pealkirjas on sidesõna «Ehk» suure algustähega, ja tegelikult seegi, miks Postimees kasutab Sudaani pealinna kohta (pealkiri lk 11) kirjapilti Khar­toum (pro Hartum).

Huvitav, kuidas eesti lugejad seda keerulist K ja h-ga algavat nime hääldada võtavad? Millisena kuuldub näiteks viimase silbi täishäälik – kas diftongina?

Selle teemaga jõuame muide emakeelepäeva teise peatähiseni – Vikerraadio vahendusel korraldatud etteütluseni, Tatjana kirjani Kristjan Jaagule. Kirjapandud võistlustöid hinnati põhjalikult iga koma ja tähe täpsuseni. Mis on igati hea.

Aga korraldajatel ununes etteütluse teine pool – nimelt peab etteütlus olema ka suuliselt täpses keeles ette loetud. See oli aga unustatud enne eetrisse laskmist üle kontrollida.

Nii juhtuski, et kirjas sisalduv prantsuse sõna buffet kuuldus raadios kui «buffee», st u-häälikuga esimeses silbis, pro büfee, st esimese silbi vokaal peab olema ü. Kuuldes häälikuühendit «buffee», võiks etteütlusel õigeks lugeda kõik kirjapildid buffet’st puhvetini.

Muidugi on arusaadav, et nii Khartoumide kui buffeede ning igasugu dežavuude taga on meie uus «emakeel» inglise keel, kus ü-häälik uldse puudub. Head emakeeleaastat!

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles