Marek Strandberg: pildid poliitiliselt näituselt

Marek Strandberg. Foto: Küllike Rooväli / Postimees

Poliitlisel tegevusel on teatud sarnasus heliloominguga. Otsesõnu ei taha keegi rääkida n-ö päris plaanist (kui see olemas on) ja tagajärjed võivad olla sootuks teised, kui näiteks erinevate seaduseelnõude seletuskirjadesse üles tähendatud.

Mussorgski sai oma heliteosele inspiratsiooni kunstinäitust vaadates. Mina vaatan siin poliitloomingut ja püüan ette kujutada, mis pildid nende kohal ripuvad. Tõsi, siingi võiks esile tuua kümmekond või rohkemgi pilti. Sedapuhku vaid viis neist.

President

Seda tralli, et kas üks vabariik ikka vajab presidenti või mitte ja kes ning kuidas teda küll valima peaks, on jätkunud pikalt.

Loomulikult on see veel kuulujutt, aga siiski poliitiline kuulujutt, et võiks kaaluda presidendile seitsmeaastast ametiaega. Nii ju vaid kaks aastat rohkem kui praegu ja vaid üht ametikorda. Tõepoolest, miks ka mitte? Asjaolu, et meile võib tekkida president, kes võib elada üle kolm parlamendikoosseisu, ei kosta hea. President üldse ei kosta enam hea. Ta ametirolli pikendamise asemel võiks selle tegelase Eesti põhiseadusest maha kriipsutada. See parandaks demokraatiat. Eriti siis, kui kompensatsiooniks saaksid kodanikud rahvaalgatuse ja siduva rahvahääletuse õiguse. praegu pole parlamendis aga ühtki erakonda, kes selle eest seista tahaks. Kui ei taha, siis ka ei suuda. Süvenev hirm otsustada saava kodanikkonna ees tekitab parajat kõhedust.

Meenutuseks, et Leonid Ilja poeg Brežnev oli n-ö presidendi ametis vaid kaheksa aastat (tõsi, parteid juhtis ta ühtejärge 18 aastat). See Eesti presidendi ametisoleku aja pikendamine on halb suund. Hea demokraatia tähendab valikuid ja valimisi, mitte nende vältimist. Kuivõrd siis on ikka vaja ülempreestri rollis olevat tegelast, kes oma kõnedes ja etteastetes maailma tõlgendab ja soovitusi jagab ja õigeid kiidab ning valesid häbistab? Need suundumused on paljuski vabariigi ja vabaduste lörtsimine.

Peaminister

Võimutäiuseni tahab jõuda ka peaminister. Kuidas muul moel käsitleda plaani rookida seadusest välja ministrite ametinimed või valdkonnad. Võimekas juht tuleb toime ka ilma ministriteta, võib ridade vahelt lugeda. Loomulikult tundub see hetkel vähe tõenäolise valikuna. Kui ministrite valdkonnad ja hulk on määratud, oleks see olukord, kus valitsuses on vaid üks – peaminister – välistatud.

Võimutäius lummab. Erdogani toimetamised näivad innustavat ja nakkavat. Võimalik, et eelnevalt on seda teinud Põhja-Korea Kimi, Putini ja Mugabegi algatused. Neist pole lihtsalt siin kultuuriruumis viisakas avalikult innustuda. Erdogan ja Türgi, need ju me liitlased. Eeskuju nakkab. Samas pole Eesti valitsuselt kuulnud piiksugi hollandlaste toetuseks, keda esitürklane natsideks sõimas. Hollandlasi? Natsideks? Inimesi, keda II maailmasõja ajal sunniti töötama Reichi sõjatehastes, mida teadagi samal ajal pommitati.

Solidaarsuse puudumine neis asjus pole hea. Mida tahes on meil Türgilt saada või mida tahes on Ratasel Erdoganilt õppida ja üle võtta, pole sel saba jalge vahel kükitamisel tegu ega nägu. On vaid õigustus demokraatiast irdumisele.

Haridus

Sisekaitseakadeemia. Viidagu see Narva! Sellest kasvavat me julgeolek ja see olla hea. Tõesti? Jah, ütlevad selle pooldajad, sest näiteks Tartu Ülikool tegi oma kolledži Narva ja sellest on väidetult palju abi. Tõepoolest. Tegi jah. Aga muide, Tartu Ülikool on siiski jätkuvalt Tartus, mitte Narvas. Kui üldse, siis ka Sisekaitseakadeemia võiks teha oma kolledži Narva. Või siis mingi muu asutuse.

Tegelikult me oleme seda juba näinud, mida me nüüd näeme. Pätsi-riigi relvavabriku riismete ümber tantsiti ja arutati, kuidas võiks sellest ikka päris relvatööstus tulla. Oojaa, keset Tallinna linna vägagi usutav plaan, kas pole? Tallinn pole paraku Palo Alto ja Koplis pole ammu enam tööstuse tuiksoon. Aga just see oli põhjus, miks Arsenali ei müüdud parima hinna pakkujale ja lõpuks tehti ilmselt tavapärane poliitilis-administratiivne teene.

Kas meil on põhjust arvata, et Sisekaitseakadeemia pregusele platsile Pirita kandis pole juba kavandatud mõnd elurajooni ja võimalike uute ehitusplatside omanikud Narvas ei näe unenägusid elu parimatest tehingutest? Liiga läbipaistev. Aga arusaadav, sest majanduse üks liialt suur mootor on ümberjagamine, mitte kasvav väljavedu ning sisuline innovatsioon.

Julgeolekust veel. Nimi ei riku ei naist ega meest, kuid tõsiasi on, et 2000. aastast on Tartu Ülikooli Narva kolledži lõpetajad valdavalt vene nimedega. Kas see on see, mis ootaks ees ka Sisekaitseakadeemiat. Kas see on mudel, mis on vaikimisi kokku lepitud lootuses, et venekeelseid narvakaid ei mõjuta ühtäkki enam Kremli propagandameedia, kui neist mõned on läbinud Sisekaitseakadeemia koolituse. Ei kõla usutavalt.

Poliitkorrektsuseta: kui võtta Narvast juhuslik valik eesti ja vene nimedega inimesi (kes võivad kõik olla ka Eesti kodanikud), siis kummas rühmas on Kremli-meelsete telekanalite jälgijate-uskujate esinemistõenäosus suurem? Parimal moel seda probleemi eirata saab loomulikult viisil, mida Peeter Tulviste on oma uurimustes välja toonud kui süllogismidevaba viisi vastata küsimustele (ta uuris klassikalise koolihariduseta inimesi Siberis nimelt): ma ei tea, ma pole nende käest seda küsinud.

Teisalt, Gustav Adolfi gümnaasiumi laiendamine on tekitanud paraja kriisi. Vähemalt sellest räägitakse. See, millest ei räägita, on aga hoopis teine lugu ja nimelt sama linna Lasnamäele kavandatav üldse mitte täiseestikeelne hariduskompleks. Keskerakondlasest aselinnapea ja haridusminister teevad selles osas märkamatult head koostööd. Seegi toimub meie kõigi silme all... tavaline mustkunst, kus tähelepanu juhitakse sootuks mitte kõige olulisemale asjale.

Kui veel ehk on neid, kes pole piisava selgusega märganud: XIX sajandi juurtega Vene Maailm (Russki Mir) muudab Kremli huviorbiidis olijaks ja föderatsiooni kaitset vajavaks igaühe, kes suvatseb suhtlemiseks kasutada vene keelt. See on paratamatult võimsam müstifikatsioon kui rahvus. Pole vist ühtki teist keelt, mille õppimise ja omandamisega käib kaasas ühe impeeriumi sedavõrd suur lootus lojaalsusele ning eeldus, et koos sõnavara ja grammatikaga omandatakse ka piisav kogus «õiget» ideoloogiat. Vene keel pole justkui Kremli mõjusfäärist vaba keel – selles ei saa rääkida ja kirjutada mida tahes ilma tagajärgedeta. Kui venekeelse teksti vabameelsus (Vene impeeriumi mõjusfääris) ületab tsenseeritud piirid, rakendatakse sanktsioone.

Keskerakonna märgiruum on loomult ju ikka sama, mida ilmekalt kandis Savisaar. Vaatamata asjaolule, et see tegelane on poliitiliseks pulbriks jahvatatud ja ilmselt kohe puhutakse ta ka kõigi nelja tuule poole, on tal õpilasi, kes vajalikke oskusi on haaranud lennult. Võitlus volikogudesse saamiseks Eestis oleva vene maailma häälte pärast on käimas. Selleks antavad lubadused ning teod on ilmselt ka pöördumatu iseloomuga. Just selles seoses on kõik kolm valitsuserakonda jõudnud ühisele meelele Vene Maailmale meeldimise suhtes. Keskrahva ja sotside jaoks pole see niivõrd üllatav kui seni rahvuslikuna paistnud IRLi jaoks. Ohtlik kurv, millesse sisenedes kiiruse ja kallutamise viga võib sõitja kurvist lennutada, kui ta juba ei lendagi.

Majandus ja maksud

Raharände pandimaks. Näib, nagu rahandusministeerium koosneks inimestest, kelle jaoks rahvusvahelise ettevõtte sisene rahaliikumine pole muud kui raha eemaletoimetamine maksuhalduri volisfäärist. Rahapesu teisisõnu.

Paraku edenevad ülepiirilised ettevõtted paljuski just seetõttu, et nad saavad raha investeerida parimasse kasvukohta. Ülepiiriliste ettevõtete jaoks on väljavõtmata kasum ennekõike töövahend oma võimaluste suurendamiseks. Kava piirata ettevõtete õigust oma raha kasutada on midagi samasugust, kui ehitusettevõtjate jaoks kehtiks kruviseadus, mille kohaselt ei tohiks ettevõte ise valmistada kruve. Noh ei valmistagi ju, ütlete te vastu. Muidugi, sest kruvitootja on ses osas enamasti osavam ning odavam. Ettevõte soovib aga oma raha kasutada täpselt samast loogikast tulenevalt: nimelt alati ei ole panga pakutav laen ja selle tingimused just kõige paremad. Enamgi veel. Konfidentsiaalsusnõue võib osutuda pangale sõnakõlksuks, kui mängus suuremad huvid. Seetõttu soovib ettevõte oma raha ise koguda ja kasutada. Kasvõi ärisaladuse ja turueelise kasutamisest lähtuvalt.

Mets ja vool

Metsast on saanud ressurss. Nagu näiteks ülikoolideski jagatakse ja juhitakse inimressurssi. Puud peavad olema sirged, ühtlaselt hõredad ja samas vanuses. Siis on neid hea lõigata. Me lõikamegi arenenud riikide hulgas tavatult palju. Üle 90 protsendi metsa juurdekasvust. Tänaseks on puulõikajate võitlus edu kandnud. Ressursiusku keskkonnaminister on ümbritsetud puulõikajatest. Juba Villu Reiljan ei mõistnud liigirikkuse sisu ja ironiseeris nii mõnelgi juhul selle üle, öeldes, et metsas on ikka tore käia, kui seal lisaks rebastele, huntidele ja kitsedele on ka teisi elukaid. Praeguse ministriga on ilmselt lähedane, kui mitte sama lugu. Bioloogilise mitmekesisuse konventsioon, nagu ka Kyoto lepe, pole me valitsejaid kunagi häirinud. Kliimakokkuleppe alavääristamine on viinud uljaste investeeringuteni pruuni energia valdkonnas. Need on läbi kukkunud ja vastutajat pole. Riiklik energeetikasülem suudab aga kõrgete võrgutasudega ikka end hästi tunda. Voolu kohaletoomine maksab enam kui vool ise. Põlevkiviõlitehased kükitavad turuta.

Liigirikkuse säilitamise kokkuleppe eiramine on viinud Eesti metsade massnülgimiseni. Metsa juurdekasvu hinnatakse valemite ja mudelitega, mis nüüdisaegses maailmas meenutavad pigem posimist kui teadust. Droonide ja kaamerate ning laserskanneritega on metsmahu kasv mõõdetav faktiliselt. See on meil tegemata. Arutu hulga parameetritega võrrandid annavad rahahimulistele sobiva tulemuse, nii nagu on manipuleeritud põlevkivitööstuse edu näitamisel ka tööstusprotsesside parameetritega. See ei ole majandus.

Tesla otsib Euroopasse tehasekohta. Pakkumisi on neil nii Soomest kui Rootsist. Tesla soovib toota taastuvvoolu kasutades. Meie pruun ja kliimavaenulik keskkond pole selleks sobilik. Seetõttu räägime ikka ja edasi innovatsioonist, aga kangutame maast nii põlevkivi kui fosforiiti, sülitame põhjavette ja ütleme rahulolutundega, et kui liigid ei tule toime eestlaste ökololli käitumisega, siis on see osa evolutsioonist ja olelusvõitlusest.