Andrei Kuzitškini ülevaade Vene meediast: tundmatu Eesti president ja provotseerivad Balti argpüksid (2)

Andrei Kuzitškin
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Andrei Kuzitškin
Andrei Kuzitškin Foto: Erik Prozes

Veebruaris kirjutas Venemaa meedia nii tundmatust Eesti presidendist, siinsest venekeelse meedia tagakiusamisest kui hübriidsõjast Baltimaades, kirjutab arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin.

Raadiojaama Ehho Moskvõ eetris pajatas tuntud ajakirjanik Aleksandr Nevzorov Eesti presidendi Kersti Kaljulaidi imetabastest seiklustest Müncheni julgeolekukonverentsil.

«Ta istus ühe arutlusringi ajal kuulajate seas esiridades ja tõstis käe, et esitada küsimus. Diskussioonijuht teda ei tundnud ja palus end tutvustada. Ta tõusis püsti ja sõnas: «Ma olen Eesti president.» See on tõeline imelugu. Kõige hämmastavam on see, et eestlased hakkasid äkitselt piinlikkust tundma: ah, oh, kuidas siis nii, et meie presidenti ei tuntud ära! Aga selle üle tuleb hoopis uhkust tunda. See on arvatavasti kõige kaunim poliitiline sündmus, sest just selline peabki üks president olema: ilma vilkurita masinata, ilma kapi moodi ihukaitsjateta. Tõeline president on vaikne, tagasihoidlik, tsiviliseeritud, õilsameelne, hea kasvatusega ja absoluutselt sarnane tavalise inimesega. Ja see inimene räägib absoluutselt mõistuspäraseid asju. See ongi, ma arvan, presidendi ideaal, mille üle Eesti võiks praegu uhkust tunda kui oma suurima poliitilise saavutuse üle.»

Sputnik kurdab rasket saatust

Portaal Regnum kõneleb infoagentuuri Sputnik Estonia raskest saatusest, mille vastu peatoimetaja Jelena Tšerõševa arvates «on algatatud massiline mustav infokampaania ja demonstratiivne boikott riigiametnike ja valitsevate erakondade poliitikute poolt».

Agentuuri esimese tegutsemisaasta puhul antud intervjuus väidetakse, et «Sputnik Estonia töötajaid ei akrediteerita Eesti avalikele üritustele, riiklike ja mitteriiklike asutuste esindajad keelduvad agentuuri ajakirjanikega suhtlemast, mõned inimesed sõna otseses mõttes põikavad korrespondendi eest ära, kui kuulevad, millist väljaannet too esindab. Mõne päeva eest kinnitasid Eesti haridusminister Mailis Reps ja kohalik väljaanne Postimees avalikult seda, millest olid terve aasta sosistanud meediapersoonid ja poliitikud: Eesti kaitsepolitsei on soovitanud valitsuse liikmetel, riigiametnikel ja poliitikutel mitte suhelda võimudele ebameeldiva Sputnik Estonia töötajatega.

Enne seda epohhiloovat avaldust olin ma vähemalt lootnud, et Eesti, end demokraatlikuks nimetava riigi, kus kõrgeimaks väärtuseks peetakse sõnavabadust, võimustruktuurides leidub ikkagi eneseteadlikke isikuid, kes võtavad endale õiguse ise valida, millise meediaga suhelda, ning et jutud müütilisest soovitusi sisaldavast kirjast ongi ikkagi ainult kuuldused. Ent selgus, et see on tõde. Meid jälitatakse, sest me kõneleme sellest, millest teised vaikivad! Tingimused, milles tegutseb Sputnik Estonia, ainult kannustavad meid ega luba meil ennast lõdvaks lasta.»

Baltikumi alterntiivmeedia

Infoagentuur Lenta.ru avaldas ajakirjanik Vladimir Veretennikovi artikli «Eeter šokolaadis». Autor on käsile võtnud teema, miks Baltikumis tahetakse luua «alternatiivset» vene meediat. Artikli lähtepunktiks sai Eesti valitsusjuhi Jüri Ratta esinemine, kes pooldas riigis selliste venekeelsete ajakirjandusväljaannete loomist, mis erinevalt «propagandistlikust» Venemaa ajakirjandusest pakuksid Balti riikide elanikele «tõest» teavet. Lenta.ru selgitas välja, mil moel kavatsevad Balti riigid rajada venekeelsele elanikkonnale alternatiivse massiteabevõrgustiku.

Eesti peaminister teatas, et on vaja arendada venekeelset ajakirjandust, et Venemaa televisiooni, raadiojaamade ja ajalehtedega harjunud auditooriumil oleks valik. Jüri Ratta sõnul suhtleb Eestis vene keeles vähemalt 25 protsenti vabariigi elanikest. Et paljud neist eelistavad seniajani hankida teavet Venemaa allikatest, tekitab see «pingeid ühiskonnas». Eesti peab selle probleemiga tegelema ning ühtaegu valmistuma võitluseks potentsiaalsete inforünnakute ja võltsuudistega. Juba 2015. aasta septembris käivitati Tallinnas venekeelne telekanal ETV+. Ent kõige põhjal tundub, et Ratta arvates sellest ei piisa, eriti kui pidada silmas asjaolu, et möödunud aasta septembris lõpetasid vabariigis tegevuse kaks viimast venekeelset trükiväljaannet. Peaministri sõnul on võimalik, et seoses riiki paigutatavate USA väeüksuste ja NATO mitmeriigipataljoniga paisatakse ühiskondlikku ruumi hulk võltsuudiseid «eesmärgiga diskrediteerida Eestit ja luua meie ühiskonnas pingeid».

Eestist pärit ühiskonnategelane Alissa Blintsova selgitas agentuurile Lenta.ru, et vabariigi venelased maksavad hoolsalt makse ja tahavad oma raha eest saada vähemalt sama palju nagu eestlased. «Praegu on Eestis vene keeles ainult üks riiklik raadio- ja üks telekanal, mis tekkis alles paari aasta eest. Kuid meie venekeelsest Raadio 4-st ei saa kõnelda ilma valusate tunneteta – viimaste aastatega on kanali hüljanud 98 protsenti kuulajatest,» märkis ekspert. Ta selgitas, et raadiokanal kaotab kuulajaid paljude saadete ideoloogilise sisu tõttu, pealegi olevat need saated ka iseenesest igavad. Telekanali ETV+ kvaliteeti hindas Blintsova kõrgemalt: «Seal näidatakse häid filme, tihti on aktuaalseid saateid, milles esinevad huvitavad inimesed. Meie, Eesti venelased, tahame, et meil oleks riiklik televisioon emakeeles, et oleksid raadio ja ajalehed. Me maksame selle eest makse,» toonitas ta. 

Minu kommentaar: Jüri Ratta ettepanek on hea, aga väga sarnane tuntud-teada vee sõelaga kandmisega. Kui Eesti venekeelsel auditooriumil on ka võimalus valida Eesti ja Venemaa meedia vahel, valib ta alati Venemaa oma. Miks? Sest Eesti venekeelne meedia oma ideoloogilistelt positsioonidelt peaaegu ei eristu Venemaa omast. Ja sealjuures on Eesti meedia Venemaa omast tükk maad igavam.

Hübriidsõjad Baltimaades

Ajaleht Kommersant avaldas Pavel Tarassenko artikli «Baltikumile tehti ettepanek tegelda venelastega. Et ei juhtuks nii, nagu juhtus Krimmis ja Donbassis». Autor analüüsib Ameerika uurimiskeskuse RAND Corporation aruannet «Hübriidsõda Baltimaades. Ohud ja võimalikud vastused».

Selles kinnitatakse: kuigi Moskval ei ole lihtne provotseerida Lätis, Leedus ja Eestis ulatuslikke proteste või moodustada mõjukaid separatistlikke liikumisi, ei saa seda täielikult välistada. Erilist tähelepanu pööratakse aruandes hübriidsõjale. Aruande autor Andrew Radin peatub kolmel punktil. Esiteks on juttu «mittevägivaldsest õõnestustegevusest», näiteks «propaganda ja varjatud tegevuse kasutamise Balti riikide võimude mõju nõrgestamiseks». Dokumendis kinnitatakse, et Moskva ajab niisugust poliitikat juba ammu ning provotseeris 2007. aastal Tallinnas konflikti seoses Nõukogude sõjamonumendi ümberpaigutamisega.

Andrew Radini arvates kujutab Venemaa «suurimat ohtu» Eestile ja Lätile, sest erinevalt Leedust moodustab neis riikides venekeelne elanikkond märkimisväärse osa rahvastikust. Teiseks räägitakse RANDi aruandes «varjatud tegevusest, milles kasutatakse vägivalda». Näiteks võimalusest, et «Venemaa alustab terroristlikku kampaaniat Balti riikide suhtes pärast rünnaku provotseerimist Nõukogude sõjamonumendi vastu, mille olevat korraldanud «Balti fašistid»».

Kolmandaks võimaluseks on «traditsiooniline sõjategevus varjatud tegevuse toetusel». «Sellise rünnaku siht võib olla territooriumi hõivamine, valitsuse väljavahetamine või sõjalise tasakaalu muutmine sisekonfliktis, nagu seda on tehtud näiteks Ida-Ukrainas,» väidab Andrew Radin.

Niisuguse stsenaariumi ärahoidmiseks panevad eksperdid ette päris mitu retsepti: venekeelse elanikkonna poliitiliste ja kodanikuõiguste laiendamine (näiteks vene keelele ametliku keele staatuse andmine), võitluse tugevdamine propagandaga (eriti venekeelseid telekanaleid luues), Balti riikide sõjalise potentsiaali tugevdamine (esmajärjekorras USA ja teiste NATO liitlaste abiga).

NSV Liidu lagunemise järel esimesena Leedut juhtinud Vytautas Landsbergis sõnas intervjuus ajalehele Kommersant, et tunneb muret Venemaa septembriks kavandatud õppuse Zapad-2017, eriti aga sellega kaasneva retoorika pärast.

«Töötatakse sisse võimalikku ründesuunda. Selle kõrval valmistatakse Venemaa ühiskondlikku arvamust ette võimalikuks agressiooniks Balti riikide vastu. Võib-olla seda agressiooni ei tule, aga praegu kulutatakse ettevalmistusele tohutuid, nii intellektuaalseid, propagandistlikke kui ka rahalisi ressursse.»

Venemaa strateegia- ja tehnoloogiaanalüüsi keskuse direktor Ruslan Puhhov lausus RANDi aruannet kommenteerides, et «pole vähimatki kahtlust, et Venemaa ei kavatse Balti riike rünnata. Krimmi lugu piirkonnas korrata nagunii ei õnnestu: seal ei ole nii suurt venekeelse elanikkonna osakaalu ega Venemaa sõjaväebaase».

Baltikum. Teadlik vaenlane

Kuid telekanal Zvezda, mille asutaja on Venemaa kaitseministeerium, purustab ekspertide vankumatu arvamuse, nagu kannaks Venemaa välispoliitika eranditult rahumeelset iseloomu. 9. veebruaril näidati telekanalis järjekordset sarja «Vandenõuteooria» propagandafilmi pealkirjaga «Baltikum. Teadlik vaenlane».

Filmi autorid olid sellesse koondanud kõik teadaolevad propagandastambid, süüdistades Leedut, Lätit ja Eestit provokatsioonide korraldamises venelaste ja Venemaa vastu. Balti riikidele heideti ette, et nagu NSV Liidu ajal, nii ka Euroopa Liidu koosseisus toodavad nad vähe, tarbivad aga palju. Seepärast on Leedu, Läti ja Eesti priileivasööjad, kes on harjunud elama oma tõeliste peremeeste arvel – varem oli selleks NSV Liit, nüüd Saksamaa ja Ameerika.

Nüüd peidabki Baltikum ennast argpükslikult NATO liikmesriikide selja taha ning õrritab võimsat tuumariiki Venemaad. Venemaa kannatab praegu selle välja, aga kui Rootsist ja Soomest peaksid saama NATO liikmesriigid ja nad koos Eestiga organiseerivad Kaliningradi blokaadi, siis Venemaa kannatus katkeb ja ta annab vastulöögi. 

Minu kommentaar.

Ei tasu imestada, et selles filmis osales tuntud provokaator Dmitri Linter, keda esitleti Baltikumi küsimuste põhieksperdina. Tema kommentaarid kubisesid labastest naljadest, mis vaevu varjasid Linteri ja tema peremeeste vihkamist Balti riikide suhtes, kes on suutnud võtta tõhusaid meetmeid oma suveräänsuse kaitsmiseks väliste ohtude eest. Ühelt poolt üritasid filmi autorid välja naerda müüti «Venemaa ohust». Teiselt poolt lõid nad samaväärse müüdi «Kaliningradi mereblokaadist». Totter seisukoht ja mannetu film, mis kolme nädalaga kogus veidi üle 10 000 vaatamise.

Lõpetuseks anekdoote

Eestlaste jonn: sisestada nii kaua vale parooli, kuni arvuti on nõus seda tunnistama.

Öelge, kas see on aeglane valss? – Ei, see on Eesti räpp.

Ukrainlane ja eestlane sõidavad ühes kupeevagunis.
Eestlane: «Mis see teil seal on?» Ukrainlane: «See on pekk. Aga teie seda sööma ei hakka.» Eestlane: «Miks?» 
Ukrainlane: «Sest ma ei anna teile!»

Kommentaarid (2)
Copy

Märksõnad

Tagasi üles