Aro Velmet: ahistamislugude käsitlemisest meedias Tartu Ülikooli ja ühe korruptiivse puhkusereisi näitel (14)

Aro Velmet
, ajaloolane
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aro Velmet.
Aro Velmet. Foto: Krõõt Tarkmeel/Krõõt Tarkmeel Photography

Nädalakese pildil olnud Tartu Ülikooli ahistamisjuhtumist on õppida paljudel, eriti aga ajakirjanikel, kirjutab New Yorgi Ülikooli Remarque'i Instituudi teadur Aro Velmet.

Meenutuseks: kuigi ajakirjanduses on levinud igasuguseid versioone Tartu Ülikoolis toimunust, ei ole ühte keskset fakti kunagi kahtluse alla seatud. Tartu Ülikooli õppejõud nõudis oma alluvalt ja juhendatavalt töölt lahkumist ning tema intiimsetele ettepanekutele vastamist, kasutades sellega ära oma institutsionaalset võimupositsiooni. See on seksuaalne ahistamine. Seda on tunnistanud Tartu Ülikooli juhtkond, kui rahuldas kannatanu lahkumispalve seksuaalse ahistamise tõttu ja tegi õppejõule suulise noomituse ning kui rektor Volli Kalm  tunnistas intervjuus Eesti Päevalehele et õppejõud ei suutnud tagada «positiivset ja kiusamisvaba õhkkonda».

Kriitilised küsimused, nii nagu need ka EPLi esimeses, 15. veebruaril avaldatud artiklis raamistatud olid, on järgmised: Kuidas oli võimalik, et Eesti rahvusülikooli esindaja sai niimoodi oma võimu kuritarvitada? Kas ülikooli juhtkond reageeris toona adekvaatselt? Kas sääraste olukordade kordumine on Tartu Ülikoolis välistatud?

Osa ajakirjanikest on aga rakendanud selle loo puhul topeltstandardeid, suunates fookuse hoopis mujale. Et asi oleks selge ka kõige klassikalisemale macho-ajakirjanikule, soovitan võrrelda, kuidas võinuks skandaali kajastus välja näha, kui ahistamise asemel oleks tegemist tüüpilise korruptsioonijuhtumiga, nagu näiteks asutuse rahade eest ette võetud puhkusereisiga.

Tartu Ülikool: Ohvrisüüdistamine ja probleemi «eraelustamine»

Tartu Ülikooli esimene vastus ajakirjaniku päringule sisaldas kõiki klassikalisi vigu, mida taoliste juhtumite puhul teha on võimalik. Ülikooli kommunikatsioonijuht Illari Lään nimetas kannatanut «vaimselt haigeks inimeseks», saatis edasi kannatanu väidetavaid erakirjasid,  ning soovitas ajakirjanikul arvestada, et artikli avaldamine võib «kahjustada ülikoolis väga hinnatud teadlase […] akadeemilist karjääri».

Rektor Kalm mõistis selle esmase vastuse hetkega hukka ja õigusega. Ohvri vaimse tervise kommenteerimine on kommunikatsioonijuhi poolt ebaeetiline, aga lisaks ka irrelevantne. Kui kaasuse enese faktid peavad (taas, ahistamise toimumist pole TÜ kunagi eitanud), saavad vaimse tervise häired olla vaid raskendavaks asjaoluks, kuna asetavad kannatanu veelgi nõrgemasse positsiooni. Eraeluliste sõnumite nõusolekuta edasisaatmist pole mõtet pikemalt kommenteerida.

Ahistaja kõrgelennuline karjäär on aga küsimus, millele võinuks teadlane ise mõelda, enne seda, kui oma kõrget positsiooni ära kasutama asus. Vastutus lasub temal, mitte ajakirjanikul. Mõelgem, kui korruptsioonikahtlustusele vastaks kommunikatsioonitöötaja, et «tõepoolest, teadlane käis ülikooli raha eest Tenerifel, aga ta on ju nii tubli mees».

TÜ edasine strateegia oli kinnitada igal hetkel, et «ei aktsepteeri mis tahes ahistamist, diskrimineerimist ega privaatsuse rikkumist», põigeldes seejärel kõrvale sisuliste selgituste andmisest. Põhiline strateegia oli rõhutada soovi «kaitsta osapoolte endi soovitud privaatsust» ja mitte valida pooli olukorras, kus mõlemad osapooled «on käitunud totaalselt valesti ja täiesti amoraalselt». Ainult et kõik intiimeluga seonduv ei ole automaatselt privaatne.

On iseenesestmõistetav, et küsimused, mis puudutavad seksuaalset ahistamist, puudutavad ilmselt inimeste seksuaalelu detaile; sellest hetkest, kui üks osapooltest tõi mängu oma ametipositsiooni, tõi ta need küsimused avalikku sfääri. Samamoodi: kui õppejõud käib oma krediitkaardiga Tenerifel, seksiklubis või satanistide kogunemisel, siis on see tema eraasi, aga kui ta teeb seda ülikooli krediitkaardiga, siis on see asutuse probleem. Seksuaalsust puudutavate küsimuste «eraellu» pagendamisega on asutused vältinud vastutust aastakümneid, kahju, et ülikool on sama teed läinud. Veelgi murettekitavam on, et TÜ tõi «era- ja intiimelulised detailid» põhjenduseks ka siis, kui seletas, miks ahistamisjuhtumi ilmnemisel tõendeid ei kogutud ega kontrollitud.

Eesti Ekspress: Ise oli lits

Eesti Ekspressi artikkel «Tartu ülikooli ahistamisskandaali teine tahk» illustreerib klassikalist strateegiat ahistamisteemade marginaliseerimisel: süüdista kannatanut lõtvades elukommetes ja halvas iseloomus, justkui oleks võimalik ahistada ainult Ema Teresat. Mõned asjaolud, mis ahistamise puhul on täiesti ebarelevantsed, aga millest Ekspress pidas vajalikuks kirjutada:

  • See, et osapoolte vahel oli kunagi olnud «mõlemapoolne kirg».
  • See, kes «võrgutas» kelle ja kelle jaoks oli tegemist «elu armastusega».
  • Milliseid vihapurskeid saatis kannatanu oma ülemusele või vastupidi.
  • Milliseid seksikaid kirju omavahel vahetati.
  • Milline saatus ootab ühte või teist osapoolt ees põrgus või jumala ees.

Kõik need detailid – millest paljude tõelevastavuse on üks osapool kahtluse alla seadnud – ei muuda asjaolu, et hakates ähvardama tööalaste sanktsioonidega, astus juhendaja üle kriitilise piiri ja kuritarvitas oma ametipositsiooni. Sel hetkel muutus olukord peretülist institutsionaalseks probleemiks. Muud asjaolud ei muuda selle üleastumise kaalukust grammigi.

Miks keskendus Ekspress oma artiklis just nendele eraelulistele seikadele? Artiklist jääb mulje, justkui oleks tegemist olnud kirgliku, ent lõpuks armastava pereisa («oma laste pilt seisis pidevalt töölaual») ja hüsteerilise, võib-olla isegi seksuaalsuhte abil doktorikraadi välja pressiva naise kokkupõrkega. Seda stereotüüpilist lugu illustreerivad rohked hinnangulised kommentaarid õppejõud «Vellolt», samas kui kannatanule eraldati kaks lühikest tsitaati loo lõpus. Isikuomadustele, armuloo detailidele ja osapoolte hinnangutele keskendudes jäetakse kannatanust ebausaldusväärne ja stereotüüpne mulje, vihjates isegi justkui ei oleks kord «jah!» ütelnud naisel õigust hiljem «ei» öelda. See taastoodab kõige klassikalisemaid ja ohtlikemaid väärarusaamu seksuaalsest ahistamisest.

Kujutage nüüd ette, kui ülikooli raha eest puhkusel käinud töötaja kaasust kajastataks ajalehes viidates raamatupidajale, kellel oli oma isiklikul arvel palju raha, kes oli teinekord torssis ja tõstis kolleegide peale häält ja oli hiljuti käinud luksuslikul puhkusereisil. Kas see õigustaks kuidagi rahakantimist?

Postimees: Jaanalinnutaktika

Postimees on jätnud teema sisuliselt käsitlemata, kuid andnud napisõnalt mõista, et selle taga on teadlik toimetuse poliitika. Tartu Postimehe lühiuudises anti järgmine põhjendus: «Kuna tegemist oli siis ja on ka praegu eelkõige kahe täiskasvanud inimese isiklikust suhtest tekkinud vastastikuse arveteklaarimisega, mille kajastamiseks puudus objektiivne avalik huvi, otsustas Postimees juhtunut toona mitte kajastada.» 

Nagu mujalgi, on siin viidatud eraelule, mida aga olukord, kus üks osapool on oma ametivõimu kuritarvitanud, ei ole. Probleemid rahvusülikooli töökeskkonnaga peavad selgelt olema avalikkuse tähelepanu all. Kui Postimees kajastas auditit, mis leidis et Tartu Ülikooli töötajad väärkasutasid SA Archimedese rahastust, siis mille poolest on selle loo «objektiivne avalik huvi» kõrgem kui intiimsetel põhjustel võimu kuritarvitamine?

Muide, samal päeval ilmusid Postimehe veebiküljel järgmised lood, mille puhul oli «objektiivset avalikku huvi» hinnatud ilmselt ahistamisskandaalist kõrgemaks: «Tormilised tunded! «Prooviabielu» Helen ja Kalvi-Kalle jõudsid voodisse juba teisel ööl»; «Mehed ja naised ei saa olla sõbrad, aga sel ei ole midagi pistmist seksiga» ning «Poliitik soovitab rootslastel töö ajal seksipause võtta». Intiimeluga seotud küsimused tunduvat sobivat Postimehe veergudele vaid kõmukülgedel. Niimoodi ka ahistamisküsimusi marginaliseerides luuaksegi aga keskkonda kus sellised sündmused saavad korduda.

Ühes oli Postimehe ajakirjanikul õigus: loo meediakajastuse puhul on tõepoolest tegemist «rõlge jamaga». Ainult et selle jama eest vastutavad täielikult ajakirjanikud. Nende valik oli, kas käsitleda seda lugu korrektselt, keskendudes võimu kuritarvitamisele ja Tartu Ülikooli sammudele probleemi lahendamisel ja vältimisel või läheneda loole kõmuliselt ja maksimaalse isiklikkusega.

Neil oli võimalus jätta ebaolulised detailid kahe inimese intiimsuhtest avaldamata. Neil oli võimalus jätta avaldamata ühe osapoole reljeefsed hinnangud, kontrollida fakte mitmest allikast ja avaldada vaid dokumentaalselt tõendatavaid fakte. Neil oli võimalus mitte teha seda lugu isiklikuks, kaitsta osaliste eraelu ja samas rahuldada ka avalikku huvi teada, mida teeb Tartu Ülikool oma töötajate põhiõiguste tagamisel. Neil oli võimalus mitte toota juurde klassikalisi ahistamisega seotud stereotüüpe, muutudes sellega osaks probleemist. Õppimisruumi on palju.

 
Kommentaarid (14)
Copy
Tagasi üles