Marianna Makarova: miks oleks integratsioonist loobumine Eestile ohtlik?

Marianna Makarova Foto: Erakogu

Kui rahvussuhetega ei tegele, siis varem või hiljem tegelevad rahvussuhted sinuga, hoiatab Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutuse Meie Inimesed (MISA) uuringute valdkonnajuht, Tallinna ülikooli doktorant Marianna Makarova.

Viimasel ajal on integratsioon üha rohkem arutelukeskmes, ka president Kersti Kaljulaidi kõnes oli see olulisel kohal. Ehk on hea aeg jõuda omavahel selgusele, mida mõistame lõimumise all ning mis on selle tähendus Eesti ühiskonnale.

Heal lapsel on mitu nime. Käibel on mõisted nagu «integratsioon» ja «lõimumine», aga ka näiteks «rahvusvähemuste sulandamine ühiskonda». Nende tähendust ja erinevusi selgitab hästi Kanada Queensi ülikooli professor John Berry, kes on aastakümneid uurinud rahvussuhteid eri ühiskondades üle maailma.

Integratsioon eeldab, et nii enamusgrupi kultuur kui ka rahvusvähemuste päritolukultuur on mõlemad ühiskonnas väärtustatud ja hoitud ning lõimumine toimub ühiskonnas tervikuna. Seda iseloomustavad ühiskonna avatus ning toetus, et vähemused säilitaksid oma kultuurilist eripära ja identiteeti. Kellegi kuhugi «sulandamine» tähendab pigem assimilatsiooni, millega kaasneb surve rahvusvähemuste kultuuri ja identiteedi kaotamisele ning see kutsub paratamatult esile vastureaktsiooni. Kui mitte kohe, siis järgnevates põlvkondades.

Hoiakuid tuleb muuta

Eestis on võetud suund lõimumisele, mille eesmärk on ühiskonna sidusus ning sihtrühm ühiskond tervikuna, sõltumata rahvusest. See pole alati lihtne, sest nõuab õrna tasakaalu leidmist rahvusriigi aluspõhimõtete ja mitmekultuuriliste väärtuste vahel.

Uuringud on näidanud, et Eesti riigiidentiteet on tugevalt põimunud eesti etnilise kultuuriga, mis tähendab sisuliselt, et riigi mõistes eestlaseks muutumine ja Eesti kultuuriruumi omaksvõtmine võib rahvusvähemustele tähendada konflikti oma päritolu, identiteedi ja juurtega, kui neile ei leidu seal kohta.

President Kaljulaid pakkus aastapäevakõnes välja võimaliku lahenduse: sõnastada oma komberuum ehk põhiväärtused, mis on meie ühiskonna aluseks ja hoiavad seda koos. Komberuum, mis toetub küll Eesti kultuuriruumile, kuid eeldab lugupidamist ka teiste – rahvusvähemuste ja Eestisse saabujate – tavade vastu, eeldusel, et lugupidamine on vastastikune.

Ühtset ja lõimitud ühiskonda ei ole võimalik saavutada, ilma et nii rahvusvähemused kui ka eestlased töötaksid sellele kaasa. Teadlikult, õlg õla kõrval. See eeldab kohati käitumise, hoiakute ja arvamuste muutmist, ka vajadust mõtestada ümber Eesti riigiidentiteeti – või komberuumi – avatumaks ja rahvusvähemuste suhtes kaasavamaks, ületada rahvuslikud erisused ja leida ühisosa oma põhiväärtustes.

Ühiskonna lõimimine on keeruline ja nõuab ressursse. Mis siis, kui tõepoolest loobuda rahvussuhete ja lõimimisega tegelemisest? Mida see tähendaks ühiskonnale praegu ja pikemas perspektiivis, eeldusel, et iseseisev Eesti riik saab kestvalt eksisteerida ainult demokraatlikus väärtusruumis, nagu rõhutas president oma kõnes?

Ebaefektiivne tööturg

Näitena võib tuua Eesti tööturu, mis mõjutab sotsiaal-majanduslikku heaolu. Balti Uuringute Instituudi värskelt valminud analüüs näitab selgelt, et Eesti tööturg on rahvuslikult ja keeleliselt jaotunud. 2014. aastal oli keskmine palgavahe rahvusgrupiti peaaegu 18 protsenti, noorte (15–24 eluaastat) töötuse määr on eestlaste hulgas kaks korda väiksem, juhtide osakaal eestlastest töötajate seas on peaaegu kaks korda suurem kui teistest rahvustest töötajate puhul.

Tööturu olukorda mõjutab enim keeleoskus. Mitme uuringu andmetel on hea eesti keele oskuse puhul palgavahe peaaegu olematu, kuid keel ei ole imerohi. Statistikaameti värske ülevaate andmetel olid majanduskriisi ajal ka hea eesti keele oskusega rahvusvähemusest inimeste töötusriskid suuremad kui eestlastel.

Balti Uuringute Instituudi analüüs toob peale keele tööturu oluliste mõjuritena ka noorte haridusvalikud, kultuurilised erinevused ja hulga struktuurseid tegureid, nagu tööalase info kättesaadavus, eestlaste ja teistest rahvustest inimeste vähesed kontaktid, tööandjatepoolne diskrimineerimine, mis on otseselt seotud rahvussuhetega.

Mis juhtub, kui laseme asjadel kulgeda omasoodu? Segregeeritus ei lahene iseenesest, pigem kipub tööturu ebavõrdsus suurenema. Ajapikku süvenevad rahvusgruppide sotsiaal-majanduslik kihistumine ja sotsiaalne tõrjutus, mis on 2015. aasta Eesti inimarengu aruande andmetel rahvusvähemuste puhul niigi kaks korda kõrgem kui eestlastel. Järgneb hulk vaesusega kaasnevaid probleeme: kõrgem kuritegevus, kõrged kulud tervishoiule ja tekib soodne pind ühiskonna radikaliseerumisele.

Eesti tööturu rahvuslikust segregeeritusest kaotab kogu ühiskond. See nõrgendab demokraatliku ühiskonna põhialuseid ja väärtusi ning lisaks on teistest rahvustest inimeste madalam tööhõive ja kvalifitseeritud tööjõu alakasutus suur kasutamata potentsiaal.

Rahulolematus tööturu võimaluste ebavõrdsusega suurendab tööjõu väljavoolu, mis on Eesti vananeva elanikkonna valguses eriti aktuaalne.

Lahendusi on mitu. Tasuta keeleõppe võimaldamine soovijatele ja karjäärinõustamine põhikooli tasandil ning tööandjate eelarvamuste mõju maandamine era- ja avalikus sektoris on vaid mõned neist, mida saab riigi tasandil teha ja mis juba toimivad või on kavandamisel.

Suur osa muutusest sõltub meie kõigi igapäevastest valikutest. Alustades hoolimisest ja avatusest ning lõpetades suurte või väikeste tegudega, mis aitavad murda eelarvamusi, suurendavad kaasamist, kontakte ja infovahetust eri rahvustest inimeste vahel.

Mida õpetab Euroopa?

Lääne-Euroopa kogemus migratsiooniga on olnud mitmekesine. Leida võib nii edulugusid kui ka läbikukkumisi. Üks valusaid Euroopa õppetunde on see, et ühiskonna lõimumine ei toimi iseenesest ja sellega mittetegelemine annab valusaid tagasilööke. Võrreldes end Lääne-Euroopaga, on oluline mõista konteksti. «Loomulik lõimumine» saab toimida nii kaua, kuni sisserändajate osakaal rahvastikus on alla kaheksa protsendi ning nad paigutuvad suhteliselt hajusalt ega saabu korraga. Kui see piir ületatakse ja selgeid lõimumismeetmeid pole, hakkavad helisema häirekellad. Leiavad aset sotsiaalselt tõrjutute radikaliseerumine, teise põlve migrantnoorte sõjakate meeleolude tõus ja kogukondade getostumine.

Mida vähem lõimumisprotsesside juhtimist riigi poolt, mida väiksem ühiskonna teadlikkus lõimumisest, seda teravamaks läheb põliselanike ja migrantide sotsiaal-majanduslik kihistumine ning seda suurem on sisserändajate sotsiaalse tõrjutuse risk.

Euroopa kogemus näitab, et see omakorda suurendab nii kuritegevuse kui ka vägivaldsuse riski. Sõjakad teise põlvkonna noored ilmuvad välja just nendes ühiskonnakihtides, kus uues riigis sündinud, üles kasvanud ja riigikeelt hästi oskavad noored ei tunne end põlisnoortega võrdsena ja tajuvad diskrimineerimist.

Oleme harjunud, et piiratud ajaga peab olema saavutatud kindel tulemus, kuid iga protsessi kiirus on isesugune. Mahukad protsessid, nagu lõimumine, kestavad tavaliselt vähemalt kaks põlvkonda ehk keskmiselt 50–60 aastat. Just see aeg on vajalik, et taanduksid rahvuskonfliktid ja isiklikud solvumised ning esiplaanile tõuseksid ühiskonna ühishuvid. Seda ka eeldusel, et ühiskonna ühtsus on järjepidevalt päevakorras ning seda toetab stabiilne ja pikaajalise vaatega lähenemine, mis ei kõigu koos poliitilise olukorra muutustega.

Ühiskond ei eksisteeri vaakumis ning rahvussuhted on tundlikud eri sisepoliitiliste kriiside ja välismõjude suhtes. On vaja saavutada ühiskonna teatud küpsus, mil rahvussuhteid ei kasutata sisepoliitiliseks võimuvõitluseks ning millega kaasnevad ka paindlikkus ja võime tegutseda ühtsuse nimel, hoolimata ajutistest tagasilöökidest.

Lõimumise Achilleuse kand on see, et lühiajalises vaates ei pruugi lõimumisse tehtud investeeringute tulemused olla nähtavad, kuid see ei vähenda nende olulisust ja väärtust. Lahenduseks on järjepidev tegutsemine, meist igaühe panus sidusa ühiskonna loomisse ja vastutus tulemuse saavutamise eest.