/nginx/o/2017/02/23/6368733t1hb775.jpg)
Kosmosehõlvamisest ei saa asja, sest inimkond piltlikult öeldes õpib praegu alles seda, kuidas tuult purjesse püüda, ning uurib, mis materjalist ja millise kujuga peaks olema laev, kirjutab avastusajaloo ja ulmekirjanduse asjatundja Raul Sulbi.
Raul Sulbi: miks kosmosehõlvamisest asja ei saa (28)
23. veebruar 2017, 15:06
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ei möödu naljalt päevagi, kui veebimeedia teadusuudiste rubriigis poleks juttu eksoplaneetidest, nende võimalikust sarnasusest Maaga, mehitatud Marsi-ekspeditsiooni planeerimisest, Jupiteri kuudel peituda võivast elust või mehitamata kosmoseaparaatide saatmisest küll asteroide uurima, küll Päikesesüsteemi äärealadele.
Tähelepanu pälvib miljardär Elon Muski ideid propageeriv dokumentaaldraama «Marss», elevust põhjustab Ridley Scotti film «Marslane», samanimeline Andy Weiri ulmeromaan Matt Damoni pildiga raamatu kaanel müüakse eesti keeles läbi ootamatult kiiresti, rääkimata regulaarsetest asteroidi- ja meteoriidiuudistest meelelahutusportaalides.
Kosmos oleks nagu kõikjal ja inimene selle hõlvamise lävepakul tähelepanu keskpunktis esimesi suuri samme tegemas. Kosmos ja kauged planeedid paistavad olevat popp – staatus, mida nad sugugi alati nautida pole saanud.
Selle populaarsusega, mis on ainult positiivne ja kiiduväärt, kaasneb paraku oht, et pealiskaudsemal uudistetarbijal võib tekkida ekslik mulje, nagu oleks Marss põhimõtteliselt käeulatuses ja eksoplaneedidki kontaktiloomiseks mõeldaval kaugusel.
Kindlasti ei saa selles muljes süüdistada teadusuudiseid, mida tehakse üha korralikumalt, ja rubriike, mille toimetamisele pööratakse üha suuremat tähelepanu, ei, lihtsalt nende uudiste rohkus ja neist kõlama jääv üldine positiivne toon tekitavad lugejas eksiarvamuse, justkui oleks see kõik suhteliselt lihtne ja peatselt teostatav. Orbiidile ju jõudsime, Kuu pinnale samuti, lisaks oleme teabekillu oma tsivilisatsiooni kohta Päikesesüsteemi piiridest välja saatnud.
Tõsi, et jõuda Päikesesüsteemi äärealadele, kulus Voyager 1 nimelisel mehitamata kosmoseaparaadil ligi 40 aastat ning alles 40 000 aasta pärast möödub Ameerika Ühendriikides valmistatud metallikolakas oma teekonnal Linnutee galaktika keskme suunas 1,7 valgusaasta kauguselt esimesest tähest. Võrdluse mõttes – esimesed linnad, riiklikud moodustised ja kirjakultuur tekkisid Mesopotaamias ja Niiluse orus 5000–5500 aastat tagasi.
«Kui major Armstrong 1964. aastal Kuu pinnale astus...»
Pigem on selles muljes, et kosmosereisid ja teistele taevakehadele jõudmine ongi argireaalsus, süüdi ulmekirjandus ja muidugi ülimenukad ulmefilmid. Ühest küljest leitakse, et just tänu 20. sajandi esimese poole ulmekirjanduses sõnastatud ootustele ja maalitud tulevikustsenaariumidele kosmoseuurimine ja -lennud 20. sajandi teisel poolel nii kiirelt ja kuidagi täiesti loomulikult toimuma hakkasidki, veidi nagu isetäituva ennustusena.
Teisalt on fakt, et pärast Nõukogude-Ameerika võidujooksu kosmose nimel 1950–1980ndatel (Sputnik, Juri Gagarin, Kuu-missioon, orbitaaljaamad, Space Shuttle), on sellele järgnenud veerand sajandi jooksul saavutatud üsna vähe ning tammutud suuresti paigal. Ja seda mõistagi rahapuuduse tõttu.
Jah, Marsile on saadetud mitu uurimisaparaati, ulgukosmost uurivad ja pildistavad võimsad kosmoseteleskoobid... kuid kõik see pole siiski see, mida 1990. aasta paiku eelneva kolme kümnendi edusammude ja saavutuste põhjal võinuks eeldada. Kultiveeris ju just siis, Reagani-ajastu optimismi laineharjal, ulmekirjandus arusaama, et kui valitsused pole valmis kosmost laiaulatuslikult edasi uurima ja ekspluateerima hakkama, korjavad teatepulga üles eraettevõtjad, kes asuvad Asteroidide vöös leiduvaid hinnalisi metalle kaevandama.
Paraku saab just ulmekirjandust süüdistada selles, et Päikesesüsteemi tundmaõppimist ja kosmosehõlvamist on inimkonna teadvuses hakatud võtma kui midagi üldjoontes sarnast suurtele geograafilistele avastustele 15.–16. sajandil, ainult et palju suuremates mastaapides, justkui järgmist suurt sammu. Aga siiski midagi, mis oma olemuselt on sarnane Christoph Kolumbuse, Vasco da Gama ja Fernão de Magalhãesi kaubanduslikel eesmärkidel ettevõetud merereisidele.
Tegelikkus on paraku siiski selline, et eksoplaneete asustama ei jõua inimkond ilmselt kunagi. Mitte kunagi, sest need on inimese kui üsna lühikese elueaga bioloogilise olendi jaoks lihtsalt liiga kaugel.
Ulmekirjanduses on üldiselt kahte sorti teemasid, tulevikuprognoose: põhimõtteliselt teostatavaid ja täiesti ulmelisi, fantastilisi mõttemänge, millel pole mingit pistmist tegelikkusega.
Ulmekirjanik Lester del Rey võis 1952. aastal kirjutada ühes raamatus, et esimese inimesena astub Kuu pinnale 1964. aastal major Armstrong (kes küll kuulsa suurte ja väikeste sammude lause asemel küsib esimese asjana otseülekandes Maale hoopis ühe Indianapolises toimunud sportmängu tulemust) ning mitte eksida tulevikuprognoosimisel kuigi palju, aga Isaac Asimovi kujutatud galaktikaimpeeriumeid ei loo inimtsivilisatsioon kunagi.
Marsile ja Jupiteri kuudele inimene varem või hiljem tõenäoliselt jõuab, aga galaktikat asustama siiski mitte kunagi, sest hüperruumi hüppe kontseptsioon (või mõni muu taoline suuri vahemaid silmapilguga läbida võimaldav tehnoloogia) ulmes on sama muinasjutuline ja mitte kunagi teostuv nagu võimalus reisida minevikku dinosauruseid küttima või Jeesuse ristilenaelutamist vaatama.
Lähedased ja ometi nii kauged eksoplaneedid
Viimastel kuudel on eriti suure meediatähelepanu alla sattunud just eksoplaneedid, neist järjest uute ja uute avastamine, üksikute – võimalik et ehk isegi inimese eluks kõlbulike ja Maa-sarnaste – leidmine. Nende võimalik sobilikkus inimrassile on muidugi sügavalt teoreetiline, enne kui ükski uurimissond neid lähemalt vaatamas pole käinud.
Eksoplaneetidest räägitaksegi meedias peamiselt kahte faktorit silmas pidades: kas neil üksikuil suhteliselt Maa sarnastel taevakehadel võib ehk leiduda elu oma mis iganes avaldumisvormis, ja kas neist mõni sobiks kunagi kauges tulevikus inimesele asustada ja koloniseerida.
Viimane küsimus jääb aga siiski sügavalt teoreetiliseks probleemiks, sest inimene ei suuda ülimalt tõenäoliselt mitte kunagi reisida nii kaugele, kosmilised vahemaad on lihtsalt liiga võimatult suured.
Kui Apollo 11 missioon Kuule, Neil Armstrongi (kes siiski polnud major, vaid kõigest nooremleitnant) suured sammud Kuu tolmusel pinnal ja reis tagasi kestsid kokku kaheksa päeva ning mehitatud ekspeditsioon Marsile ja tagasi võiks parimate tingimuste korral kesta umbes 520 päeva ehk veidi üle pooleteise aasta, siis, nagu juba mainitud, kulus Voyager 1 Päikesesüsteemi äärealadele jõudmiseks 40 aastat.
Jah, tehnoloogia areneb ja lähim võimalik et Maa-sarnane eksoplaneet Proxima B asub meist vaid 4,22 valgusaasta kaugusel. Voyager 1 lendaks sinna umbes 100 000 aastaga ning tuhande aasta pärast konstrueeritud kosmoselaev võib inimese sinna viia veidi kiireminigi.
/nginx/o/2017/02/03/6307331t1hea08.jpg)
Valguse kiirusel lendavat kosmoselaeva ei maksa endale siiski ette kujutada, nii et üheksa aastaga ei käi Proxima B juures ja tagasi kuidagi ära, ka tulevikus mitte.
Ka tasub arvestada, et Proxima B ilmselt ei ole siiski inimese kui liigi jaoks sobiv elukeskkond oma Maast tohutult tugevama päikesetuule ja radiatsiooni tõttu, mis tähendab, et planeedi terraformimise (maasarnastamise) kolossaalse töö käigus tuleks seal meile sobivat atmosfääri alles looma hakata.
Järgmised potentsiaalsed kolonisatsiooniobjektid on Tau Ceti hiigelplaneetide (mis oma raskusjõu tõttu ise ei ole inimesele asustatavad) ümber tiirlevad kuud, mis on meist umbes 12 valgusaasta kaugusel.
22. veebruaril NASA pressikonverentsil esitletud Veevalaja tähtkujus asuva TRAPPIST-1 süsteemi seitse maasarnast eksoplaneeti asuvad meist 39 valgusaasta kaugusel.
NASA võib ju valmistada vastleitud planeetide kohta huumoriga pooleks reisiplakateid, aga piisab, kui mõtleme korraks, et need reisisihid on meist 39 valgusaasta kaugusel. Inimene ei jõua sinna kunagi.
Loomulikult on need avastused ja meid ümbritseva kosmose edasine uurimine äärmiselt olulised, ometi õnnestub kuidagi nende uudistega «elukõlblikus tsoonis» asuvaist planeetidest laiema publiku seas luua mulje, justkui võiks inimene kunagi tulevikus sinna jõuda.
Ulmekirjandus pakkus muidugi juba kahe maailmasõja vahel välja mooduse, kuidas jõuda lähimate tähtedeni, arvestades, et valguse kiirusest kiiremini liikuda pole võimalik.
Selleks on nn põlvkonnalaev – tähelaev, milles reisivad uue koduplaneedi poole tuhanded inimesed, kes laevas sünnivad, järglasi sigitavad ja surevad, ja niimoodi palju, vajadusel kümneid põlvkondi järjest, kuni esimeste laevnike kauged järeltulijad lõpuks sihtkohta jõuavad.
Sellised laevad on siis enamasti autonoomsed elukeskkonnad suurele inimpopulatsioonile. Aga ka ulmekirjanduses ei möödu ühegi põlvkonnalaeva reis viperuste ja isegi katastroofideta. Küll ütleb üles tehnika, küll muteeruvad laevakeskkonnas inimesed, küll unustatakse reisi algne eesmärk põlvkondi hiljem sootuks.
Meie põlvkonnalaev läheb põhja
Sellise pealkirjaga artikli põlvkonnalaevaga lähimate eksoplaneetideni jõudmise võimalikkusest või võimatusest avaldas ülemöödunud aastal tänapäeva üks tunnustatuim tõsiteaduslikku fantastikat viljelev ulmekirjanik Kim Stanley Robinson, kelle üks massiivne romaanitriloogia muuseas hästi detailselt ja teaduslikult usutavalt ning põhjendatult just Marsile jõudmist, planeedi terraformimist ja koloniseerimist kujutab.
Väga tundliku ökoloogianärviga Robinson leiab muidugi, et inimkond ei tohiks otsida enesele n-ö päästepaati, taevakeha, kuhu ümber kolida, kui rikume Maal midagi kapitaalselt ära, vaid et põhitähelepanu tulebki pöörata koduplaneedi ökoloogilise tasakaalu hoidmisele.
Igatahes kasutab Robinson Tau Ceti näitel arvutusi, mille järgi kõige suurem reaalselt arendatav kiirus, mille juures on võimalik tähelaeva piisavalt kiirendada ja aeglustada, oleks umbes 1/10 valgusekiirusest. Ja ka siis ei jõuaks põlvkonnalaev Tau Ceti juurde 120 aastaga, kiirendamisele ja aeglustamisele kuluva lisaajaga koos võtaks reis sihtpunkti sellise siiski üsna kujuteldamatu tippkiiruse juures aega ligi 200 aastat (Proxima B juurde samade arvutuste järgi umbes 70 aastat).
Sedasorti reisi kriitiliste punktidena loetleb Robinson hulga probleeme, mille jagab majanduslikeks, füüsilisteks, bioloogilisteks, ökoloogilisteks, sotsioloogilisteks ja psühholoogilisteks.
Põhilise probleemina näeb kirjanik tõsiasja, et inimliik on siiski tekkinud planeedi Maa keskkonnas ega ole tegelikult mõeldud elus püsima radikaalselt teistsugustes tingimustes. Nagu suurte geograafiliste avastuste ajastul mõisteti, et inimene on loodud elama kuival maal ning et maailmamerel vastupidamine ja ellujäämine on võimalik vaid lühiajalise erakordse pingutuse tulemusel. Kuid et meri ei ole inimese loomulik elukeskkond.
Selline tähelaev peaks seega olema omamoodi Noa laev, püüdes tehislikult luua võimalikult maasarnast keskkonda ja võttes kaasa võimalikult palju kõike Maalt kuni bakterioloogilise mitmekesisuseni välja. Samas tuleb kogu toit valmistada reisi vältel, sest kaasa võetud toidust hävitab radiatsioon lühikese ajaga kõik toitained.
Üks olulisemaid ohte inimesele väljaspool Maa atmosfääri ongi radiatsioon ja luude hõrenemist ning lihaste ja kudede mandumist põhjustav kaalutus. Rääkimata sellest, et seni pole imetaja kogu elutsüklit viljastumisest viljastumiseni kosmoses toimunud, nagu märgib keskkonna- ja avastusajaloo professor Joyce E. Chaplin oma mõne aasta eest eesti keeleski ilmunud raamatus «Ringi ümber maakera».
Seni on pikim järjest inimese Maa atmosfääri kaitse alt väljas viibimise rekord vene kosmonaudi Valeri Poljakovi nimel, kes veetis orbitaaljaamas Mir 1994.–1995. aastal pisut üle 14 kuu. Mis on imelühike aeg, võrreldes hüpoteetilise põlvkonnalaeva reisiga. See on isegi kavandatavast Marsi-ekspeditsiooni ajast lühem. Ehk et ligi 60 aastaga pole ses mõttes just palju saavutatud.
Eeldada, et aastakümneid või -sadu kestev kosmosereis mööduks alusele tehniliste probleemideta, oleks samuti lapsik. Kuid remonditöödeks on kosmoses abimaterjali ja võimalusi võrratult vähem kui kas või ükskõik millisel merereisil purjelaeva lappimiseks inimtühjal Vaikse ookeani saarel. Ning Robinson meenutab, et sellisel kiirusel liikuvale kosmoselaevale tähendab kokkupõrge ka mõnekilose objektiga katastroofi.
Lisaks sellele, rõhutab ta, tähendab sedalaadi kosmosemissioon, et laevas peab valitsema totalitaarne ühiskonnakord, kus kõik inimesed teevad mitu põlvkonda järjest ainult seda, mis neile ekspeditsiooni edukaks kulgemiseks on ette nähtud. Kellelgi, ka põlvkondi hiljem, pole elus valikuvabadust eneseteostuseks jmt.
Võttes arvesse kõike seda pluss rangelt ja täpselt kontrollitud sündimust, poliitiliste vabaduste puudumist ja kõikvõimalikke psühholoogilisi probleeme, mis tekivad seoses terve elu kinnises ruumis viibimise ning eluaegse vangistuse kogemuse ja permanentse hirmutundega (midagi juhtub laevaga!), võib vaid oletada, mida kõike ootamatut sellisel reisil ette tulla võib.
Ning lõpuks, toonitab Kim Stanley Robinson, ei tähenda kohalejõudmine sihtpunkti probleemide lõppu, vaid nende jätkumist veel vähemalt sama kaua, kui võttis aega reis. Sest šanss, et jõutakse paradiisisaart meenutavale planeedile on praktiliselt olematu.
Ikkagi tuleb mingi määrani planeeti maasarnastada, mis on tohutult ressursi- ja ajamahukas töö, rääkimata ohtudest, mis ootavad tuleviku koloniste ees, kui väljavalitud taevakeha ei osutu päris tühjaks ja seal leidub ükskõik mis vormis või arengujärgus elu. Kooseksistents sellega saab olema igal juhul paras väljakutse, seda eelkõige juba ökoloogilises mõttes, bioloogilisest rääkimata.
Kosmose rannavetes
Kõike seda arvesse võttes võibki üsna kindlalt väita, et isegi lähimate eksoplaneetide koloniseerimiseni ei jõua inimkond tohutute vahemaade tõttu kunagi, rääkimata levimisest ülegalaktiliseks tsivilisatsiooniks, kuna inimene bioloogilise liigina on lihtsalt nii tihedalt seotud planeet Maa kui elukeskkonnaga.
Kuigi visionäärid nagu Robert H. Goddard, Konstantin Tsiolkovski ja John D. Bernal pakkusid Esimesele maailmasõjale järgnenud kümnendi jooksul sõltumatult välja erisuguseid stsenaariumeid ja tehnoloogiaid, kuidas inimkond oma hälli – Päikesesüsteemi – hülgab ja üle kosmilise ruumi laiali levib, siis tegelikkus on ikkagi selline, et just Päikesesüsteemi tundmaõppimine ja selle piires koloniseerimist võimaldavate taevakehade asustamine jääb inimliigi võimaluste laeks.
Eelpool võib-olla veidi pessimistlikult kirjeldatud tulevikuperspektiivist ei tohiks kindlasti heituda, sest ka Päikesesüsteemi tundmaõppimine ja asustamine on tuhandeid kordi suurem väljakutse kui ükskõik mis, millega inimkond seni on silmitsi seisnud.
Aga ka see ei juhtu kuigi kiiresti. Hiljutine osaliselt dramatiseeritud dokumentaalsari «Marss» kujutas ekspeditsiooni Punasele Planeedile (vist küll kogemata ja sellist tulemust soovimata) kuidagi ootamatult kerge ja justkui muu seas teoks saava ettevõtmisena.
Paljud sarjas intervjueeritud inimesed väljendasid samuti oma arusaama kosmosereisidest kui eriti eksklusiivsest ja ekstreemsest ning ohtlikuvõitu turismivormist. Midagi ei saa olla tõest kaugemal. Või siis tuleb turismireisiks lugeda ka Magalhãesi ümbermaailmareisi, mis algas viie laeva ja 270 mehega ning lõppes ekspeditsiooni kõige pisema aluse jõudmisega kodusadamasse, pardal 18 kurnatud meremeest.
Põhjus, miks kosmosehõlvamisest meie eluajal ja ilmselt veel paarisaja aasta jooksul asja ei saa, peitub laiemalt inimkonna ja kitsamalt läänetsivilisatsiooni mentaliteedi muutuses. Ulmekirjanikele on, nagu juba öeldud, meeldinud kosmoseuurimist võrrelda suurte geograafiliste avastuste ajastuga, mil purjelaevadel seilates õpiti tundma kogu planeeti katvat ookeani ja kaardistati senitundmatute kontinentide rannajooni.
Aga kui palju laevu ja inimesi selle protsessi käigus – eriti selle algfaasis, kui laevad olid nigelamad ja meresõidukogemus troopika- või polaarmeres peaaegu olematu – uppus ja hukka sai! Kui palju on maailmamere sügavikud täis selliseid purjelaevade vrakke ning märjaks hauaks tuhandetele ja tuhandetele meremeestele, kes kas suurte ovatsioonide saatel või märkamatult kodusadamast välja purjetasid, aga kunagi sinna tagasi ei jõudnud! Ometi ei tõmmanud see avastusajastu arengule vähimalgi määral pidurit.
Vastupidi: nii Christoph Kolumbuse, Vasco da Gama kui Fernão de Magalhãesi ekspeditsioone peeti vägagi edukateks, hoolimata sellest, et neilt naasis keskmiselt kõigest 1/3 kuni 1/5 laevadest ja meeskonnast.
Kuidas suhtuksime aga oma tänapäevase mentaliteedi ja inimelu väärtustamise juures kosmosereisidesse, kui neilt (ütleme esimese paari-kolme sajandi jooksul) jõuaks Maale tagasi samas suhtarvus astronaute ja rakette? Ja selline inimkaotuste protsent oleks sisuliselt ette teada? Lihtne vastus on, et neid reise lihtsalt ei toimuks.
Praeguseks saame kosmosereisidega seotud katastroofe, milles on hukkunud rohkem kui üks inimene, loendada ühe käe sõrmedel: Apollo 1 (1967), Sojuz 11 (1971), Challenger (1986) ja Columbia (2003), kokku on hukkunuid olnud veidi üle 30 – täpne arv sõltub sellest, kas testlendude surmajuhtumeid lugeda siia hulka või mitte. Tänaseks on kosmoses kokku käinud umbes 560 inimest, mida on oluliselt vähem, kui oli purjelaevade ajastul ühe mitmetekilise ja kolmemastilise liinilaeva meeskond – admiral Nelsoni lipulaeva HMS Victory meeskonda kuulus 850 inimest.
Kuna inimese kosmosesse viimine on jätkuvalt ülikallis lõbu, on süstikute ja kosmoserakettide meeskonnad olnud seni minimaalse võimaliku suurusega, koosnedes enamasti paarist-kolmest astronaudist. Aga kui ühel hetkel mõne sajandi pärast kosmosereisid tõesti sagedasemaks ja laevade meeskonnad suuremaks muutuvad, suureneb vastavalt ka õnnetuste korral potentsiaalsete hukkunute arv. Kas me oleme selleks valmis? Peamine, mis meid 16. sajandist eristab, ongi ju avaliku arvamusruumi olemasolu ja radikaalselt muutunud arusaam inimelu väärtusest. Otsustajad on tänapäeva maailmas aga erinevalt külma sõja aegsest kosmosevõidujooksust (rääkimata varauusaegsest vürtsikaubanduse kasumiihast) avaliku arvamusruumi otsesed sõltlased.
Igatahes saaks mehitatud kosmosehõlvamine esimese suurema katastroofi järel avalikus arvamusruumis säärase tagasilöögi, et valdkond jääks aastakümneteks kiratsema. Ja see muutus õhtumaises mentaliteedis ning avaliku inforuumi hukkamõistvas hinnangus on toimunud pigem üsna hiljuti. Tõsi, avastusreiside korraldajate poole pealt hakati inimelu väärtustama ja iga surma välditavaks pidama juba 18. sajandi viimasel kolmandikul James Cooki kolme ümbermaailmareisi ajal. Kuid ka veel 170 ja 100 aasta eest traagiliselt lõppenud John Franklini ja Robert Falcon Scotti polaarreisid ei tõmmanud planeedi arktiliste alade uurimisele pidurit, kuigi nende ekspeditsioonide katastroofilised tagajärjed olid oma ajas juba täiesti erandlikud.
Pikad aastad
Loomulikult astub inimese jalg varem või hiljem Marsi pinnale, ilmselt juba paarikümne aasta pärast. Võimalused, et see on hiina taikonaudi või india viomanaudi oma, pole väiksemad, kui et need jäljed jätab maha NASA astronaudi saabas.
Šansid, et sellele järgneb ulatuslikum Marsi koloniseerimine, on juba mitu suurusjärku väiksemad. Marsi terraformimine oleks vägagi aja- ning ressursimahukas ettevõtmine, aga kunagi kauges tulevikus see megaprojekt ilmselt ette võetakse. Nagu minnakse tagasi Kuu peale, jõutakse asteroididele ning Jupiteri kuudele.
/nginx/o/2017/02/23/6368733t1hb775.jpg)
Lihtsalt tasub endale realiteedid selgeks teha ja aru saada, et kuigi möödunud sajandi teisel poolel astuti ülilühikese aja jooksul määratuid samme inimkonna jaoks, oli see üks kummaline ja erandlik periood meie ajaloos ning tegelikult on kosmosehõlvamine, raketitehnoloogia ja kõik muu kosmoselendudega seonduv – inimese füüsiline hakkamasaamine kaaluta olekus ja Maa atmosfääri kaitseta pikema aja jooksul (kui orbiidil on oldud kauem kui nädal, ei suuda enamik naasnud astronaute Maal end ise kosmoseaparaadist välja ajada, rääkimata kõndimisest); toiduvalmistamine väljaspool Maad, taime- ja loomakasvatus kosmoses (1979. aastal venelaste orbitaaljaamas Saljut 6 inkubeeritud vutimunadest koorusid peata tibud, hiljem Miril tehtud katses tundusid tibud alul terved, kuid surid peagi, ka 1990ndatel tehtud katsetes olid koorunud tibud väga nõrgad ja nende suremus suur) – alles lapsekingades ja kõndima õppimise faasis.
Nagu koorus välja mõne aja eest sotsiaalmeedias toimunud samateemalisest arutelust, siis ei ole praegune aeg ja kosmoseuurimise arengujärk tegelikult võrreldav Kolumbuse, da Gama ja Magalhãesi ajastu tehnilise arengutasemega.
Nagu märkis üks arutelust osavõtja, pole meil hetkel tolle ajastu laevade vastet kosmosereiside mõttes. Sellist, mis suudab hea õnne korral teha mitu reisi avastamata aladele ja pärast veel saada maha müüdud. Pole ka kosmosega seotud majandust, mis kaugemale sõitmist eralõbuna takka sunniks.
Piltlikult õpime praegu alles, kuidas tuult purjesse püüda ja uurime, mis materjalist ja millise kujuga peaks olema laev.
Kirjandust:
Simone Caroti «The Generation Starship in Science Fiction: A Critical History, 1934–2001». Jefferson 2011.
Joyce E. Chaplin «Ringi ümber maakera: Ümbermaailmareiside ajalugu Magalhãesist kosmoselaevadeni». Tallinn 2013.
Kim Stanley Robinson «Our Generation Ships Will Sink». 16.11.2015.
Raul Sulbi «Põlvkonnalaeva tekstid angloameerika ulmes 1. 1934–1955» In: Robert A. Heinlein «Taeva orvud». Tartu 2015.
Robert Zimmerman «Leaving Earth: Space Stations, Rival Superpowers, and the Quest for Interplanetary Travel». Washington 2003.