Tuul Sepp: kuidas läbida edukalt doktorantuur ja saada väärt töökoht

Tuul Sepp

FOTO: Sille Annuk

Tulevastel teadlastel tasuks läbi mõelda kindlad põhimõtted, kuidas kombineerida isiklikku elu ja õpinguid, et ei tuleks olulistest asjadest loobuda, samas õnnestuks teha karjääri ja saada hea töökoht, soovitab arvamusportaali kolumnist Tuul Sepp.

Üks kolleeg palus minul ja teistel meie labori järeldoktorantidel hiljaaegu oma kogemuste põhjal kirja panna nõuanded doktorantidele, kuidas doktorantuur edukalt ja tervet mõistust kaotamata läbida. Kuna tema sihtrühmaks olid eelkõige Ameerika doktorandid, minu kogemused pärinevad aga Eestist, tundub paslik neid ka Eesti lugejatega jagada.

Järgnevad punktid on rohkem kirjeldus, kuidas mina hakkama sain. On ilmselt keerulisem vaadelda neid kui eeskuju, mida teised inimesed saaksid või tahaksid järgida, kuna inimesed on erinevad ja nende soovid ja võimalused lähevad veel rohkem lahku. Ameerika tudengitele teeb näiteks pereelu ja õpingute kombineerimise eriti keeruliseks see, et neil pole mitte mingisugust tasustatud vanemapuhkust, tervisekindlustus ka lastele tuleb maksta oma taskust ja lastehoiud on üle mõistuse kallid (täiskohaga lastehoid linnas, kus ma praegu elan, on ligi 1000 dollarit kuus!).

Neid asjaolusid meeles pidades mõelge, kuivõrd palju lihtsam on noorte perede elu Eestis. Seega pole see artikkel mitte «nipid, mida järgida», vaid pigem mõeldud andma praegustele ja tulevastele alustavatele teadlastele veidi rohkem inspiratsiooni ja julgust endagi põhimõtted, eesmärgid ja lahendused sõnastada.

Minu taustast: kaitsesin doktorikraadi Tartu Ülikoolis 2012. aastal. Mul on kolm last, kellest kaks sündisid ülikooliõpingute ajal ja kolmas poolteist aastat pärast doktorikraadi kaitsmist. Praegu viibime kogu perega Ameerika Ühendriikides Arizonas, kus ma täiendan ennast Euroopa komisjoni Marie Sklodowska Curie järeldoktorandigrandi toel, et seejärel jätkata teaduskarjääri Eestis.

Põhimõtted, mida ma olen viimase kümne aasta jooksul järginud, on järgmised.

1. Elu edasi ei lükka.

Suur osa minu tööst käib laboris, kus ma olen ümbritsetud ohtlikest kemikaalidest, mis võivad mõjutada minu tervist. Seega teadsin, et hea mõte on saada lapsed võimalikult vara, isegi enne 30. eluaasta täistiksumist. Teadust saab vabalt teha ka viie- või kuuekümneaastasena, kuid lapsi mitte.

Tahtsin peret, kus lastel on õed ja vennad, ning ehitasin sellest lähtuvalt üles ülejäänud plaanid. Perekonna (abikaasa, laste vanavanemate, minu õdede) tugi aitas väga palju, samuti juhendaja, kes väärtustas pere olemasolu väga kõrgelt ning aitas mul leida võimalused teha teadust ka väikeste laste kõrvalt.

Minu beebid olid kontoris teretulnud ning magasid sageli kärus nurgas, kui mina tööd tegin. Sain vedada koju mikroskoobi, et teha uurimistööd laste uneajal ka kodus. Kui lapsed kasvasid suuremaks, said nad minuga koos reisida ja osaleda välitöödel ning nii lapsepõlvest päranduseks teadmised loodusest ja selle uurimisest.

Kahtlemata on vahepeal olnud väga raske ja on esinenud aegu, kus ma olen end tundnud läbikukkununa nii lapsevanema kui ka teadlasena, kuid kellel ei oleks ajutisi probleeme enesekindlusega? Vähemalt ei tunne ma, et oleksin millestki loobuma pidanud (välja arvatud ööuni, telekavaatamine ja sõpradega suhtlemine).

Beebidega reisimine on üllatavalt lihtne. Käisin näiteks Brasiilias konverentsil neljanädalase pojaga ja suurim raskus oli saada vastsündinust avatud silmadega passipildid. (Aasta-kahestega reisimine on muidugi täielik hullumaja. Siis on vaja vanavanemate abi).

2. Kirjuta oma tööst.

Ma olen kirjutanud arvukalt populaarteaduslikke artikleid ning sellest on kasu olnud väga mitmelt moel. Esiteks, hea kirjutamisoskus on teadlasetöös hädavajalik ning mida rohkem kogemust on, seda kergemini see tuleb.

Teiseks, kui üritada teadusest kirjutada nii, et ka su vanaema sellest aru saaks, mõistad seda ise ka paremini. Selleks tuleb koguda rohkem taustateadmisi ning näha suuremat pilti tänapäeva teadusele tüüpiliste kitsaste uurimisteemade taga. Kui alguses ei õnnestu artikleid avaldada ajakirjanduses (kus heal juhul saab nende abil väikest lisaraha teenida), siis võib alustada teadusblogiga.

Teaduse populariseerimine näitab ka, kui kirglikult sa oma töösse suhtud. See näeb väga hea välja CVs ning aitab pärast lõpetamist teadusrahastust leida.

3. Ehita oma CVd.

Kõige kasulikumad on sellised asjad, mis näevad CVs head välja, kuid ei võta liiga palju aega. Õpetamiskogemus on hädavajalik, kuid sama loengukursuse lugemine aastast aastasse ei lisa midagi su CVsse, võttes samal ajal palju väärtuslikku aega. Erialaorganisatsioonide liikmeks olemine on lihtne ja näeb hea välja.

Hea CV mõte peaks kogu aeg kuklas tiksuma, kui valida, kuhu oma aega investeerida. See on võti pärast lõpetamist hea töökoha või järeldoktorandikoha saamiseks.

4. Hobi väljaspool pereelu ja tööd.

See on oluline selleks, et elu oleks ikka lõbus ja säiliks terve mõistus. Minu vahendiks kodust ja teadustööst ajutiselt eemalduda olid kodumaised ja rahvusvahelised bridžiturniirid. See oli aeg ainult mulle, kui sain välja lülitada kõik mõtted lastest ja tööst, hoolitseda vaid enda eest ja veeta aega sõpradega.

Spordiga seotud hobid on ka kahtlemata hea lahendus, sest keha vormis hoidmine aitab doktorandi pingelise eluga toime tulla.

----

Tuul Sepp on Tartu Ülikooli teadlane, kelle peamised uurimisvaldkonnad on loomaökoloogia ja evolutsioonibioloogia.

Tagasi üles