Kadri Kõusaar: tõeline Eesti Nokia on vanemahüvitised

Foto: Sander Ilvest / Postimees

Rahvasuu ütleb, et kui sa nooremalt kui kahekümneviieselt vasakule ei kaldu, pole sul südant, kui sa aga oled sama sotsialistlik – vasakpoolne – ka pärast kolmekümneviiendat eluaastat, siis pole sul mõistust.

Selle loogika järgi pole mul ei mõistust ega südant, sest kuni 35. eluaastani mängisin ma just paremal keskel, siis aga sundis elu ümber paiknema veidi vasakule. Eelkõige seetõttu, et 34selt sain ma emaks ja omal nahal tunda seda, et Eesti Vabariik kohtleb iga rasedat ja värsket ema kui kuningannat. Esimest korda elus (peale keskkooli ja ülikooli lõpetamist) kasutasin ma nii sügavalt ja tänulikult riigi antud hüve. Midagi, mis väga paljudes, ehk isegi enamikus riikides on hoopis viletsamal tasemel või märksa kulukam ja ebamugavam.

Vast kõige hullemad näited arenenud riikide hulgast tulevad Ameerika Ühendriikidest, kus ema peab tööle naasma kuus nädalat pärast sünnitust, ja isegi kui ta enne on maksnud sadu dollareid kuus tervisekindlustust, peab ta sünnituse eest letti lööma umbes viis tuhat dollarit. Ilma kindlustuseta oleks see summa veel kordi suurem ja erakorraline keisrilõige, valuvaigistid vms läheks loomulikult veel kallimaks.

Eurooplasele on see kõik väga sürr, nõnda nagu ameeriklasele tundub Euroopa vähemalt tervishoiu alal utoopilisena – et oo, sa võid õnnetuse korral lihtsalt kiirabi kutsuda ja ei peagi pärast juristidega kaklema, kas väljakutse oli ikka põhjendatud või maksab see nüüd mitu tuhat. Seejuures tundub, et põhjendatud väljakutse on ainult siis, kui sa oled teadvuseta ja kiirabi kutsub üldse keegi teine. Näiteks mu Alaska sõbrad kukkusid lennukiga alla ja nende kiirabiväljakutse polnud juristide meelest põhjendatud. Ribid ja luud võisid ju katki olla, aga miks te kiirabi kutsusite, kui ka taksojuht oleks võinud teid lennukist välja vinnata...

Samuti olen rääkinud paljude naistega, kes vastupidiselt oma Euroopa saatusekaaslastele on maksnud sadu dollareid ultraheliuuringu ja arstivisiitide eest, mis siinmail patsiendile tasuta, olgu ta siis üliõpilane, vabakutseline või töötu.

Oma dokumentaalfilmis «Trumpland» pajatab Michael Moore, kuidas ta paar aastat tagasi Eestis käis ja kohtus samade Ida-Tallinna keskhaigla arstidega, kellega Hillary Clinton kakskümmend aastat tagasi. Proua Clinton uuris juba tollal võimalusi, kuidas USA kipakat tervisekindlustussüsteemi parandada. Moore hurjutab ameeriklasi, et selle kahekümne aastaga pole õigupoolest midagi muutunud – Clevelandis on sul kolm korda kõrgem risk sünnitusel surra kui Tallinnas. Eesti arstid rääkisid Moore'ile: «Teil pole veel ikka kõigile tervisekindlustust... See on see, mida Hillary üritas teha juba kakskümmend aastat tagasi, kuid te naersite ta välja...»

Tõesti, Ameerikas on (hoolimata Obamacare’ist) tohutu vastuseis üldisele n-ö tasuta tervisekindlustusele. Levib suhtumine, et igaüks on oma õnne (või õnnetuse) sepp ja «miks mina sinu ravi kinni cash’ima pean». Napp solidaarsus ning arusaam, et raha on kõige ja ainumas mõõdupuu, on ühed peamised põhjused, miks Ameerika president on hetkel isand Trump. Neid põhjuseid pole ehk piisavalt rõhutatud selle kõrval, et «rahval sai eliidist villand» ja Trump oli protestikandidaat. Jah, kahtlemata, kuid samavõrd on tegu fenomeniga, et kes maksab, tellib muusika – «mul on raha, järelikult on mul õigus».

Vanemahüvitised on tõeline Eesti Nokia ja tegelikult oleks võinud Eesti märgiks saada mitte kole rändrahnulärakas, vaid armas rõõsa beebi. Praegu peenhäälestatakse seda süsteemi veelgi, ja loodame, et ikka selles suunas, et kõik beebid tunneksid end oodatuna. Probleem on alam- ja ülempiir – vanemahüvitist vormitakse küll ajaliselt paindlikumaks, kuid ehk peaks see tulevikus olema rohkem vajaduspõhine. Alampiiri peaks lükkama ülespoole, et madalapalgaliste (või näiteks üliõpilaste või vabakutseliste kunstnike) lapsed kohe elu alguses võimaluste rohkuselt maha ei jääks, ning ülempiiri saaks ehk nihutada allapoole. Enamik on nagunii keskel.