Jüri Adams: päästame kohaliku demokraatia (11)

Jüri Adams
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jüri Adams.
Jüri Adams. Foto: Sander Ilvest / Postimees

Eesti demokraatia tervis nii kohalikul kui ka riigi tasandil vajab tervendamist, kirjutab riigikogu liige Jüri Adams (Vabaerakond).

Vabaerakonna riigikogu saadikurühmal on valminud eelnõu «Kohaliku demokraatia toetamise seadus». Mis on kohalik demokraatia? Antud juhul kõik, mis seondub iga nelja aasta tagant toimuvate kohalike volikogude valimistega: kandidaatide nimekirjade esitamine, valimiskampaania tegemine, hääletamas käimine, hääletamise tulemusel volikogu uue koosseisu kujunemine. Teisest küljest aga ka see, kuidas volikogude liikmed teevad oma tööd valimistest valimisteni nelja aasta jooksul.

Kohalik demokraatia seisab meil lahus riiklikust demokraatiast, mille sisu on riigikogu valimised ja muutused riigi valitsejate hulgas nende valimiste tulemuste järgi.

Poliitika olemus on otsida vastust ühele vormiliselt standardsele kaheosalisele küsimusele. Esmalt: kas oleme või ei ole rahul oma ühiselu olukorraga ja missugusena tahame seda ühiselu valdkonda näha tulevikus? Teine osa: mida peame tegema, et jõuda praegusest olukorrast meie tulevikusoovi täitumiseni?

Vabaerakond ei ole rahul meie demokraatia praeguse olukorraga ei riigi ega kohalikul tasandil. Need kaks on omavahel tihedalt seotud ja kohaliku demokraatia halb olukord on paljuski tingitud riigidemokraatia pahedest. Vabaerakond leiab, et haldusreformi tagajärjel muutub kohaliku demokraatia olukord hüppeliselt halvemaks.

Praeguste hädade juured on peamiselt aastatel 2000–2004 toimunus, mil kujunes suuremate erakondade kartell. Neli erakonda, praeguste nimedega Keskerakond, Reformierakond, Sotsiaaldemokraatlik Erakond ja erakond Isamaa ja Res Publica Liit on üksteise konkurendid Eesti poliitikas, aga samas üksmeeles mitmes küsimuses, kus neil on suured ühishuvid.

Kartelli loomise esimene katse oli keelata kohalikel valimistel kõik konkureerivad mitteerakondlikud kandidaatide nimekirjad. See ei õnnestunud ja Eestis säilis võimalus esitada nn kohalike valimisliitude nimekirju.

Praeguse haldusreformi käigus jääb kohalikke valimisliite uutes ja senisest suuremates omavalitsustes ilmselt vähemaks ja nendest saab volikogu liikmeks oluliselt vähem inimesi, kui oli 2013. aasta valimiste järel. Kuigi sellist tulemust ei ole ükski kartellierakond avalikult kiitnud, on nad üsna üksmeelel, et niisugune tagajärg on nende huvides.

Kartelli kujunemise teine järk algas 2004. aastast, kui hakati riigikogu kohtade arvu alusel endale jagama raha, kokku 5,4 miljonit eurot aastas. Eestis saavad erakonnad riigilt raha suhtes rahvaarvuga või SKTga umbes kolm korda rohkem kui kõige heldemates teistes ELi riikides, Lätiga võrreldes aga 10 korda rohkem. Meil on nüüd juba kolme-nelja riigikogu koosseisu ajast olemas kogemus, et valimiskampaaniate tegemiseks võetakse laenu ning seejärel makstakse võlgu riigilt saadava/võetava rahaga.

Niisuguse ülerahastamise tagajärg kohalikule demokraatiale on olnud masendav. Nii rikastele kosilastele ei ole suur hulk kohalikus poliitilises tegevuses osa võtta soovijaid suutnud ei ütelda ja on ennast müünud erakondade kohalikeks üksusteks ja kandidaatide nimekirjadeks.

Vabaerakond ja Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on püüdnud XIII riigikogus saavutada ülerahastamise vähendamist. Kartellierakonnad pole ükski sellega kaasa tulnud. Üks erakonnajuht ütles mulle kord: «Meid rahuldab praegune olukord täiesti.» Nüüd läheme teisele katsele teisel viisil.

Milles seisneb Vabaerakonna eelnõu peamine mõte? Esiteks: vähendada erakondadele riigieelarvest antava raha hulka (pakume, et umbes veerandi ulatuses, 1,2–1,3 miljonit eurot aastas). Teiseks: jagada see raha tegevustoetusteks kõigile neile, kes suudavad kohalikul valimisel saavutada kohti kohalikes volikogudes.

Toetuse aluseks võiks saada valimisel nimekirjale antud häälte arv. Toetuse aastane suurus olgu saadud häälte arvu ja seadusega kehtestatud «hääle hinna» korrutis. Eelnõus on pakutud, et «hääle hind» võiks olla 2 eurot aastas. Niisugune süsteem ei ole ebatavaline, samal viisil arvestatakse toetuse suurust ka Saksamaal ja Lätis.

Miks aga peaks «hääle hind» ja sellest tulenev toetuse suurus olema just selline? Ega peagi. Meie oleme valmis kompromissideks. «Hääle hind» võiks olla ka väiksem või suurem.

Eelneva taustal peab välja paistma eelnõu teine oluline poliitiline idee. Kuna sel sügisel on valimistel enamik kandidaate erakondade nimekirjades ja ilmselt valitakse Eestis enamik volikogu liikmeid erakonna nimekirjadest, võiks enamik raha minna tulevikus erakondade kohalike üksuste ja nende nimekirjadest valitud saadikute kasutusse, et nad otsustaksid ise, milliseks tööks nad seda kasutavad. Praegu otsustavad raha kasutamise erakondade väikesearvulised tagatoad.

Selles valdkonnas on vaja ka õiguslikke muutusi. Praegu on erakondade kohalikud üksused seaduse silmis ümmargune null. Neile on vaja anda vajalik staatus ja pädevus. Ka kohalikud valimisliidud peavad saama vähemalt erakondade kohalike üksustega võrdväärse staatuse.

Kolmandaks peab tegevustoetuse raha saama kasutada vaid sihtotstarbeliselt. Milleks on niisuguseid riigi rahasummasid lubatud kasutada ja milleks keelatud, selles osas on maailmas väga palju eeskujusid. Lähim järgimist vääriv eeskuju on Läti. Kuna meil on kartellierakondade rõõmuks seadustes selles kohas ümmargune null, st erakondade juhtidel on sama hästi kui vaba voli otsustada ükskõik mida, siis oskame ette näha, et selle teema ümber tekib palju arutelusid ja vaidlusi.

Eelnõu neljas idee lähtub sellest, et meil on juba aastaid tegutsenud erakondade rahastamise järelevalve komisjon. Hinnang selle komisjoni tegevusele on vastuoluline. Ühest küljest on komisjonil erakordselt positiivne maine, kõik, millega komisjon on tegelenud, on leidnud asjast huvitatute heakskiitu. Teisest küljest aga ei leia vist kedagi, kes ei kurdaks, et komisjoni ülesanded ja pädevus on olnud liiga vähesed.

Eesti riigi seisukohalt võiks otstarbekas olla komisjoni ülesandeid laiendada ja liita kõik selles eelnõus kirjeldatud tegevustoetuste taotluste vastuvõtmise, toetuste andmise otsustamise ja kontrollimise funktsioonid. Selleks on ilmselt vaja suurendada komisjoni aparaati ja raha vähemalt kahekordseks. Aga põhimõtteliselt võiks need ülesanded anda ükskõik millisele muule riigiasutusele.

Mis saab edasi? Eelnõud elavad riigikogus oma elu. Enamikule vastumeelse eelnõu tüüpiline saatus on see, et eelnõu hääletatakse menetlusest välja või pannakse kalevi alla.

Kõige optimistlikum variant, mida oskan ette kujutada, oleks see, et eelnõule avaldatakse toetust, tehakse ühiselt seadusena vastuvõtmise kõlblikuks, võetakse seadusena vastu kõige hiljem sel sügisel ja siis võiks niisugune toetuste andmine alata juba 2018. aasta algusest.

Kommentaarid (11)
Copy
Tagasi üles