Toetus Eesti kuulumisele Euroopa Liitu on püsivalt kõrgel tasemel. ELi-vastasus on kas või eelseisvatele kohalike volikogude valimistele mõeldes pigem poliitiline nišikaup. Selles, et praegu on ELi tähtsaimad ülesanded välispiiride kaitse ja võitlus terrorismiga, on meie inimesed keskmise ELi kodanikuga üsna ühte meelt.
Brittide rahvahääletusel napi ülekaaluga sündinud otsus Euroopa Liidust lahkuda ei ole vähemalt Eestis samasugust soovi kasvatanud. Nende osakaal, kes ELi kuulumist kindlalt toetavad, on hoopis kasvanud.
Viimasel kümnel aastal on toetus ELi kuulumisele olnud selgelt suurem, kui oli sisseastumise rahvahääletuse ajal (2003) ja enne seda. Hoolimata mitmest eri sorti kriisist, on päriselt Euroopa Liidu osa olemine veennud Eesti inimesi euroopameelsemaks, kui oldi siis, kui liikmeks saamisest alles räägiti.
2006. aastast siiani on ELi kuulumise toetajate osakaal kõikunud vahemikus 73–84 protsenti. Toetus on olnud kõige kõrgem finantskriisile eelnenud buumi tipus (2007) ja pärast seda, kui Venemaa ründas Ukrainat (2014). Toetuse langusega (2010–2012) võib siduda Euroopa riikide võlakriisi ja Kreeka võlgade garanteerimist. Teise languse põhjustas ilmselgelt rändekriis ja ELi liidrite sõnad ning tegevus selle alguses – kokkuvõttes teadmatus, mis hakkab saama.
Kui rändekriisi puhkedes osutati sotsioloogilistele küsitlustele toetudes, et meie inimesed reageerisid teiste eurooplastega võrreldes justkui üle, siis nüüd võiks sellise enesepildi küsimuse alla seada. Eelmise kevade Eurobaromeetri järgi mainis pool eurooplastest kahe olulisima Euroopa tasandil probleemi hulgas immigratsiooni ja kolmandik terrorismi.
38 protsendi küsitletud Eesti inimeste sõnumit, et tegeleda tuleb rändekriisi algpõhjustega, võib võtta kui ootust, et Euroopa Liidu tasandil aetaks aktiivset, jõulist ja ohte ettenägevat välispoliitikat.
Tuleme Eesti valimiste juurde. Järgmised kohalike volikogude valimised on juba oktoobris ja neil saavad hääletada ka Eesti kodakondsuseta püsielanikud. 2012. aastaga võrreldes on viimaste hulgas langenud toetus ELi kuulumisele tervelt 15 protsendipunkti võrra, ent on siiski tublisti üle poole – 62 protsenti. Toetus on langenud ka väikelinnade ja alevike elanike hulgas, ent on sealgi väga kõrge – 69 protsenti. Seega ei ole põhjust eriliselt säravat edu ennustada neile, kes mingil põhjusel peaksid tahtma oma KOV valimiste kampaanias ELi-vastasust lipukirjaks tõsta.
Eesti kogemus ei kinnita sugugi mitmel pool maailmas levivat juttu, et ELi kuulumine on kui bürokraatlik ja arengut takistav veskikivi muidu tööka ja ettevõtliku rahva kaelas. Ja seda ei arva ka meie inimesed. Pigem ikka oodatakse sihipärast ja jõulist tegutsemist ELi tasandil neis valdkondades, mida liikmesriikidel eraldi võetuna on kallim või lausa võimatu korraldada.