Eiki Nestor: pension läheb paindlikuks, sest elame järjest kauem

Eiki Nestor. Foto: Liis Treimann

Esimesest sambast kaob palga mõju alles neil pensionäridel, kes lähevad pensionile pärast 2090. aastat, kirjutab riigikogu esimees Eiki Nestor (SDE).

Sissejuhatuseks kaks ääremärkust.

Esimene. Head eakaaslased, pensionärid. Valitsuse seni heaks kiidetud muudatused pensionides meie elus suuri muudatusi kaasa ei too. Toimumas on üks väike muudatus iga-aastasel pensionide indekseerimisel. Kui see kehtiks praegu, kasvaks meie pension natukene kiiremini. Aga mitte palju.

Teine. Mõeldud eelkõige pensionist kirjutajatele, kaasamõtlejatele ja kriitikutele. Päris mitmel põhjusel, alates riigiõiguslikest ja lõpetades rahvusvaheliste standarditega, tuleb arvutada ja arutada pensionikindlustuses esimest ja teist sammast koos. See on üks, riiklikult korraldatud ja riigi osalusel toimiv suurus. Et esimene sammas põhineb põlvkondade solidaarsusel ja teine töötava põlvkonna raha investeerimisel oma pensioni tarbeks, ei muuda asja. Eesmärk on sama: pensionäride toimetulek töötava põlvkonnaga võrreldes ei tohi sündimuse langemisest hoolimata halvemaks minna. Ja seda sammaste koosmõjus.

Kõige sisulisem muudatus valitsuse otsustes on üleminek paindlikule pensionieale. Kui nüüd mõni ajakirjanik seda valimislubadustest üles ei leidnud, on mul väga kahju. Kirjutajast.

Reipad klassikaaslased

Kui meil praegu tekib pensioniõigus kindlal kuupäeval, siis tulevikus saab inimene ise otsustada, millal on õige aeg. Kohtusin viimati klassikaaslastega mõni kuu tagasi. Nii prouad kui ka härrad olid suurepärases vormis, kõigil täitus möödunud aastal 63 eluaastat, kõik käivad tööl. Ja nad kõik on paberitega vanaduspensionärid. Sisu poole pealt aga no kohe ikka üldse mitte! Ma usun, et paljudele neist sobiks praegu pensionist loobuda ja kümne aasta pärast selle võrra suuremat sissetulekut omada.

Samal ajal on meil eakaaslasi, kes ei suuda juba mõnda aega tööd teha, aga vajavad ju ikkagi iseseisvat sissetulekut. Ehk on pensionärid sisuliselt.

Tõsi, ka kehtiv seadus loob mõningaid võimalusi, kuid mitte sellel määral, mida oleks vaja. Näiteks võtta kohe välja osa pensionist ja saada selle abil kõrgemat tulevikus. Minna pensionil olles tööle ja kui palgarahast hästi toime tulla, siis loobuda vahepeal pensionist ja saada seetõttu hiljem kõrgemat.

Loomulikult peab kehtima mingi arukas kriteerium, millal saaks sellist otsust langetada. Eks edaspidi saab arutada, kas on selleks siis kindel vanus või juba tööl käidud aastate arv.

Tean, et siinkohal ütlevad paljud: oh, ma ei elagi nii kaua… Vaidlen vastu, arvud ütlevad, et elad ikka küll. Ja mis veel olulisem – elad veel kauemgi.

Baasosa mõte

Kõige rohkem poliitilist lusti ja lõbu on pakkunud hoopis muudatus, mida tegelikult on õige mõningaseks korrektuuriks pidada. Väide, et tulevikus ei sõltu inimese pension saadud palgast, ei pea paika. Praegu koosneb vanaduspension kõigile võrdsest baasosast, mis ei sõltu töötatud aastate arvust ega palga suurusest; töötatud aastatest kuni 31. detsembrini 1998; saadud palgast alates 1. jaanuarist 1999. Lisaks kogumispension, mis sõltub saadud palgast ja pensionifondi edukusest. Loetelust on välja jäetud võimalikud lisad, kuna need ei kehti kõigile.

Baasosa mõte on selles, et suured erinevused palkades ei kanduks sama suurteks erinevusteks pensionides. Riikides, kus palgapoliitika on korraldatud tööandjate ja ametiühingute kokkuleppe alusel, on palgaerinevused väiksemad ja seal ei olegi kõigile võrdset osa tarvis. Eestis kahjuks on, sest teadlik palgapoliitika on omane ainult mõnele sektorile.

Baasosa mõju avaldub näiteks selles, et kui keskmine palk ületab alampalka kolm korda, siis pensionides on vahe väiksem, kahekordne. Kuna kogumispensioniga liitunute arv ületas ootusi mitu korda, sai ka selgeks, et tulevikus palgakomponendi osa pensionide suuruses läheb oodatust suuremaks.

Seetõttu muudeti juba kümme aastat tagasi seadust ja igal aastal tehtaval indekseerimisel tõstetakse baasosa kiiremini kui inimese panusest sõltuvat osa. Praegu on baasosa natuke alla 40 protsendi keskmisest pensionist.

Valitsuse ettepanek on liikuda edasi sama eesmärgi nimel, aga teisel moel. Alates aastast 2020 kuni 2037 läheks esimese samba arvestusse panusena nii töötatud aeg kui ka saadud palk ehk siis mitte ainult palk. Seejärel oleks palga suurus pensioni komponendiks ainult kogumispensionis.

Saksamaa saladus

Kui veidigi arvutada, siis ka esimesest sambast kaob palga mõju alles neil pensionäridel, kes lähevad pensionile pärast 2090. aastat, et mitte öelda järgmisel sajandil.

Kordan: seda kõike tuleb teha selleks, et ka tulevikus ei langeks pensionäride sissetulek makstavate palkadega võrreldes kehvemaks. Palju olulisem oleks seda suhet hoopis paremaks muuta. Loota kolmanda, vabatahtliku samba uusärkamisse oleks lihtsameelne. Seetõttu usun päris mitmel põhjusel, et konkurents tööturul oleks abiks vanas Euroopas aastakümneid teada-tuntud tööandja pensionifondi loomisel.

Seda teavad kõik, et Saksamaal on pensionid kõrged. Teadkem ka siis, et meiega sarnane esimene sammas kannab seejuures ainult kolmandikku kogu pensionikuludest! Tööandjate ja töötajate koostöös loodud pensionifondid on selle kõrge taseme loonud. Alustuseks tuleks meil muuta tulumaksuseadust ning tööandjate vastavate kulude teket soodustada ja mitte eriliselt maksustada. Kehtiv seadus nõuab panustamist kõigisse sammastesse korraga. See on ilmselt liiga kulukas.