Marten Kokk

FOTO: Riigikantselei

Homsega algab Hiina uus aasta. Kas uuest aastast saab ka Hiina aasta, küsib Eesti suursaadik Pekingis Marten Kokk.

28. jaanuaril algab Hiinas uus aasta – aasta, mis on ka Hiinale ilmselt täis muutusi. Eelkõige langeb Hiinale – mingil määral isegi vastu nende enda tahtmist – senisest olulisem roll globaliseerumise näo kujundamisel ja vabakaubanduse edendamisel.

1989. aastal oli Hiina maailma suurima rahvaarvuga riik, kuid Hiina majanduse suurus oli maailmas alles üheksas. Nüüd on Hiinast saanud maailma suuruselt teine majandus ning maailma suurim eksportija ja see on toimunud esmajoones tänu vabakaubanduse edenemisele ning just nimelt globaliseerumisele. Seega on need kaks asja Hiina vaatenurgast suure ja positiivse tähtsusega.

Eelmisel nädalal pidas Hiina president Xi Jinping Maailma Majandusfoorumil Davosis märgilise kõne vabakaubanduse olulisusest ning globaliseerumise positiivsetest külgedest, mis sai maailma meedias ka rohkesti tähelepanu. Osaliselt seetõttu, et USA president Donald Trump on Hiinat tugevalt kritiseerinud ning oodati Hiina avalikumat vastust ja seisukohavõtte globaalsete probleemide lahendamisel, kuid peamiselt seetõttu, et Hiinal on ka tegelikult potentsiaali saada sel teemal maailmas vähemalt mõneks ajaks eestkõnelejaks.

Hiina majanduse väljavaated on endiselt head: eelmise aasta majanduskasv tervikuna 6,7 protsenti tõstis nad taas Indiast mööda kiireima majanduskasvuga riigiks maailmas. 6,7 protsenti on muidugi natuke madalam kui viimaste aastakümnete keskmine, aga siiski väga kõrge, arvestades Hiina suurust ja erinevusi piirkondade vahel. Kokkuvõttes: 1/3 kogu maailma majanduskasvust tuleb tänapäeval ikkagi Hiinast.

Ka koht sõnumi edastamiseks polnud valitud juhuslikult – Davos on maailma ärieliidi kogunemiskoht juba aastakümneid – ja Hiina president polnud seal kunagi varem esinenud. Paljude lääne riigipeade puudumine andis Xi-le unikaalse võimaluse ja platvormi näitamaks Pekingi olulisuse tõusu globaalsete asjade otsustamises. 

Kõne sisu polnud iseenesest suunatud veel liidrirolli võtmisele, kuid sõnumid olid väga selged. Protektsionism on oma olemuselt halb – see on Xi sõnul justkui enda lukustamine tuppa, kuhu ei pääse vihm ja tuul, kuid sinna ei pääse siis ka valgus ja õhk; aga tormi korral ei tule varjuda sadamasse, sest nii ei jõua me iialgi teisele poole ookeani. Hiina on seda omal nahal proovinud ja suudab oma praegust edu hinnata ning mõista selle tekkepõhjuseid.

Globaliseerumine pole iseenesest kuidagi tekitanud maailma suurimaid probleeme – Süüria kriisi ega ka 2008. aastal alanud majanduskriisi (mis paljude majandusteadlaste arvates pole veel nüüdki läbi: globaalne majanduskasv ja investeeringud on madalamad ajaloolisest keskmisest, kaubandusmahud vähenevad) – või on jätnud sügavaid haavu: OECD andmetel on pärast kriisi suurenenud ebavõrdsus sisuliselt kogu arenenud maailmas. Globaalse majanduskriisi põhjustajana nimetas Xi kasumite liigset tagaajamist ja ebavõrdset jagunemist.

Suurim probleem globaliseerumisega on see, et sellest saadav kasu ei jagune inimeste vahel võrdselt – majanduskasv peab olema eeskätt kestlik ja kaasav – kõik inimesed peavad sellest osa saama, et vältida populismi pealetungi. Selle eesmärgi saavutamine pole lihtne, kuid protektsionism kaubanduses ja ainult sissepoole vaatamine välispoliitikas ei aita samuti neid probleeme edukalt lahendada. Globaliseerumine toob kaasa küll mõningate töökohtade kadumise, kuid loob asemele palju uusi ja kõrgemat lisandväärtust ning kõrgemat palka pakkuvaid töökohti – haridussüsteemid peavad nende muutustega suutma kohaneda.

Peale globaliseerumise on USA valimiste valguses Hiinal oluline roll ka Pariisi kliimaleppe rakendamise eestvedamisel koos ELiga.

Hiina mõtlemises on toimunud laiahaardeline ja põhjalik muutus seoses reaalse olukorraga Põhja- ja Kirde-Hiina linnades leviva hingematva suduga. Kliimamuutuste ja saastega võitlemine pole siin mingi sõnakõlks: majanduslik progress on võimalik ainult kooskõlas loodushoiuga ning inimese ja ühiskonna vahelises harmoonias. Nii et tulemas on välispoliitiliselt erakordselt huvitav uus aasta – Xīn Nián Kuài Lè!