Juhtkiri: peaministri piinlikult erakondlik variant

Pakkudes järgmiste (riigikogu) valimiste peateemaks kodakondsuse niinimetatud nullvarianti, kisub peaminister Jüri Ratas (Keskerakond) tüli üles teemal, milles Eesti ühiskonnal pole kindlasti mingit tüli tarvis. Kui üldse keegi, siis vajab seesugust vastandumist ja konflikti üksnes peaministri enda erakond.

Riigikogu valimised on kaugel, aga kohalikud volikogud valitakse juba selle aasta oktoobri keskel. Tõenäoliselt ootab Jüri Ratas Keskerakonna esimehe toolil istudes neid valimisi hirmu ja ärevusega. Tal on vaja midagi, millega Keskerakonna senist valijaskonda mobiliseerida. On äärmiselt kurb, et ta on selleks valinud primitiivse («rahvusliku») vastandamise tee.

Tegelikult oleks ju oodanud, et Keskerakonna noorenenud juhtkond lõpetab Eesti inimeste jagamise põhimõttel «meie ja nemad» ära asjus, millest nende võim juba täna ja praegu täielikult üle käima peaks – Tallinna maksumaksjate kulul välja antavas propagandas ja erakonna enda sõnumites.

Kohalike valimiste põhiteemad peaksid olema siiski need, mis tegelikult on kohaliku elu küsimused ning käivad linna- ja vallavolikogude võimu alla. Kindlasti on kohalike valimiste teema kandidaatide ausus ja usaldusväärsus – üldisemalt korruptsiooni vältimine. Omavalitsused saavad palju ära teha, vaadates, et bussiliinid käiksid õigeid radu pidi, et oleks olemas koolitatud õpetajatega lasteaiad, et uued teed ja hooned planeeritaks mõistlikult jne. Saavad palju teha, alates tööandjate meelitamisest oma linna või valda kuni selleni, millised on kõige ilusamad ja mugavamad pargipingid ning kuhu neid täpselt panna.

Omavalitsused tegelevad nende küsimustega, mis mõjutavad väga lähedalt igapäevast elu ja keskkonda, ent milles õigupoolest puudub see vahe, kas inimesel on kodakondsus või mitte. See on ka tuumpõhjus, miks seadus annab kohalike volikogude valimistel õiguse hääletada sisuliselt kõigile üle 18-aastastele inimestele, kes elavad püsivalt selle omavalitsuse territooriumil.

Ükski linna- ega vallavolikogu ei hakka otsustama ei kodakondsuspoliitika põhimõtete ega detailide üle. Neil ei ole selleks põhiseadusega antud voli. Luua muljet, justkui oleks kohalike volikogude valimistel neis asjus tähendust, on valijate tähelepanu ärajuhtimine küsimustelt, mida nad tegelikult saavad KOVi valimistel otsustada.

Eesti vabariik on seni järginud väga liberaalset kodakondsuspoliitikat ja nõudmised pole kõrged. Kui mõni reegel või protseduuri tegelik korraldus on ebamõistlik, siis tulekski rääkida neist detailidest ning vajadusel neid muuta, nagu ongi tehtud. Riigikogu valimistel hääleõigust andva kodakondsuse saamise lävi on nii maailma kui ka Euroopa võrdluses niigi madalal.

Püüd teha sellest valimiste peateemat teenib kitsalt erakondlikku ühes või teises omavalitsuses võimul püsimise huvi.