Toomas Jürgenstein: tarkuse poole püüeldes, on alati lootust

TOOMAS JÜRGENSTEIN Foto: Valimised

Vahel juhtuvad eri eesmärke teenivad sündmused ajaliselt lähestikku. Möödunud teisipäeval, 17. jaanuaril kell 13 protesteeris EKRE noorteorganisatsioon Sinine Äratus haridus- ja teadusministeeriumi ees aktuaalseid sündmusi mõtestavate rollimängude kasutamise vastu koolides. Tund aega hiljem alustas riigikogu kultuurikomisjon noorsootöö seaduse, haridusseaduse ja huvikooli seaduse muutmise seaduseelnõu arutamist, mis teeks noortele tunduvalt  kättesaadavamaks osalemise  huviringides, kirjutab riigikogu liige Toomas Jürgenstein (SDE).

Sinist Äratust sundis protestima kartus, organisatsiooni Facebooki lehel tehtud üleskutsest võis lugeda: «Pagulasteemaliste rollimängudega hakkab riik suurendama pealekasvava põlvkonna leplikkust immigrantide Eestisse paigutamise vastu, et ühiskonda ette valmistada sisserändajate vastuvõtmiseks ja rahvusriigi lammutamiseks.»

Kultuurikomisjonis arutatud seadusemuudatust sundis tagant mure, et kõik õpilased ei saa endale lubada koolist väljapoole jäävat huvitegevust, mis on samuti osa haridusest. 17. jaanuaril kultuurikomisjonis arutatud ja esimesele lugemisele saadetud eelnõuga luuakse alus noorte huvitegevuse täiendava riigipoolse toetussüsteemi rakendamiseks. Riiklik lisatoetus teeks huvihariduse 7-19-aastastele noortele paremini kättesaadavaks ning pakuks mitmekesisemaid osalusvõimalusi. Plaani kohaselt peaks huviharidus olema noortele kättesaadav vähemalt kolmes valdkonnas: kultuur, sport ning loodus- ja täppisteadused.

Mulle tundub, et Sinise Äratuse protesti taga on püüd idealiseerida teatud perioode möödunust. Seda tüüpi mõtlemine on leidnud ideaalaja minevikus, hilisem areng on olnud nende arvates millegi olulise kaotamine, nii elukorralduses kui ka põhimõtetes. Ning mõistagi püütakse jõuda oma kunagise ideaali juurde tagasi.  Uued ideed, õppemeetodid ja teemad ning arvamuste mitmekesisus on selle mõtteviisi kohaselt midagi ohtlikku, mille vastu tuleb protestida.

Minevikku vaatavale elukäsitlusele vastandub mõte, et tulevik on paljuski meie endi kujundada, me saame teha maailma paremaks, õppida vigadest jne. On ilmselge, et ajupesu Eesti koolides ei toimu, väga paljud õpilased on reisinud maailmas ringi, nad valdavad võõrkeeli, saavad tundides esitatud väiteid kontrollida ning ise järeldusi teha. Lisaks annavad sügisest lihtsamini kättesaadavad huviringid õpilastele sageli veel ühe vaatenurga: trennis, robootika ringis, miks mitte ka rollimänge viljelevas seltskonnas puututakse kindlasti kokku uute seisukohtadega. Mulle näib, et suurem hoolimine eesti noortest avaldub just neile mitmekülgsete teadmiste ja arenemisvõimaluste pakkumises, mitte neid tagasi mineviku stereotüüpidesse surudes.

Vahel annavad tulevikuks lootust väga kaudsed märgid. Möödunud aastal oli Eestis kõige populaarsem lapsele pandud nimi Sofia, mis tähendab tarkust. Tõeline tarkus ammutab teadmisi ja oskusi ikka erinevatest allikatest ja on avatud ning mitmekesine. Ühiskonnal, mis kasvõi ebateadlikult püüdleb tarkuse poole, on alati lootust.