Parvel Pruunsild

FOTO: Illustratsioon: Andrus Peegel

Selleks et kõik algusest saadik ausalt ära rääkida, tuleb minna ajas 23 aastat tagasi. Olin siis aasta jagu peatoimetanud ajakirja Favoriit, kui ühel hommikul kutsus väljaandja Kalle Müller mind ühe mehega kohtuma. Ma polnud teda varem näinud. Ka nimi Parvel Pruunsild ei tulnud tuttav ette. Müller, kes sattus pärast ajakirja käivitamist rahalisse kitsikusse, teatas, et Parvel on nüüd ajakirja uus suuromanik.

Mis siis ikka. Vahet pole. Peaasi, et ajakiri edasi ilmub, töökoht säilib ja palk laekub.

Umbes aasta pärast müüs Pruunsild Favoriidi Postimehele. Mõistagi kasumiga. Ega ta tegelikult, nagu on ka tunnistanud, meediaärist suurt jaganud. Aga too oli varakapitalistlik aeg, mil noored ettevõtlikud mehed proovisid kätt ja õnne kord siin, kord seal. Nii hankis Pruunsild koos ärikamraad Vahur Volliga kütusekriisis Eesti Kütusele Leedust masuuti ja käivitas laenukontori Liivimaa Lombard. Nende ettevõte BIG ehk Balti Investeeringute Grupp tegi tollal alles esimesi samme. Kulus veel terve kümnend, enne kui sellest sai ambitsioonika nimega pank, Bigbank.

Ambitsioon on kandnud vilja. Pruunsild ja Voll jagavad Bigbanki omanikena Äripäeva rikaste edetabelis 36. kohta, kummalgi vara 64 miljonit eurot. Seega on, mida jagada. Bigbank on spondeerinud Eesti kergejõustiku Kuldliigat ja Tartu võrkpallimeeskonda, Viljandi Folki ja Leigo järvemuusika kontserte, noorte laulu- ja tantsupidu.

Tõsiasi, et 47-aastane Pruunsild, seitsme lapse isa – vanim neist 22 ja noorim poolteist –, on Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondi asutaja ja nõukogu liige, peaks kärpima kahtlusi, et tema ja veel seitsme ärimehe äsjane 800 000-eurone annetus neljale suurparteile tänutäheks otsuste eest suurendada kolmanda lapse toetust on poliitilise mõjuvõimu ostmine. Paraku on igasugused raha liikumised ettevõtjailt erakondadele omandanud aastatega hallid varjundid. Enamikule kangastuvad sel puhul Edgar Savisaare korruptsioonikahtlustused või kilekotid Kristen Michali näpus, olgugi et prokuratuur leidis lõpuks, et süüdistuseks Michali vastu ei ole alust.

Tartu Ülikoolis rahanduse eriala lõpetanud Pruunsild leidis äriasjade ajamise kõrvalt minuga suhtlemiseks aega kümme minutit ja sedagi autoroolis. Ta rääkis, et tõuke võtta midagi ette sündimuse suurendamiseks Eestis sai ta juba kuraditosin aastat tagasi, kui luges Ago Tederi raamatut «Isade foorum». Seejärel, meenutas Pruunsild, läks ta oma mõtetega tollase Isamaa juhi Tõnis Lukase jutule, hiljem vestles demograafia teemal ka asjatundjatega, näiteks Rein Taagepera ja Avo-Rein Terepingiga, kuid lõkkele ta seda teemat puhuda ei suutnud.

Leidub veel üks fakt, mis kinnitab, et perekonnaga seotud küsimused ei ole Pruunsilla jaoks oportunislik hetkevälgatus. Mäletate, kuidas kolm aastat tagasi tõstsid vasakliberaalid Eesti Ekspressi eestvedamisel kisa taevani, sest Swedbank panustas 5000 euroga Aadu Luukase missioonipreemiasse, mis läks SA-le Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks? Kui Swedbank, saba jalge vahel, oma osaluse preemiast tagasi võttis, oli just Pruunsilla Bigbank see, mis äravõetud summa asemele andis.

Ja peale kõige mainitu leidub mul veel üks veenvam fakt, mis räägib Pruunsilla omakasupüüdmatusest seoses rahaliste annetuste ja demograafiaga. Nimelt polnud ma teda näinud vist ligi kaks kümnendit, kui ta umbes kaks aastat tagasi mulle ühtäkki helistas ja kokku saada soovis. Kohtusime Postimehe eelmise hoone keldrikohvikus Tartus Gildi tänavas. Nagu kunagi Favoriidi ajal, polnud mul toogi kord tunamullu teda nähes aimu, millest juttu tuleb. Ja nagu Favoriidi ajal, tabas mind sedagi puhku üllatus. Ma ei saa öelda, millest täpselt me kohvikus poolteist tundi rääkisime – sest konfidentsiaalsuslepet tuleb pidada, kui ei taha usaldust kaotada –, aga ühes veendusin selgelt: see mees muretseb peale äri ja raha ka selle pärast, kuhu sotsiaalsed suundumused perekonda tirivad. Õigemini, ainult sel teemal me nood poolteist tundi rääkisimegi.