/nginx/o/2021/03/01/13657619t1h0b88.jpg)
Iseenesest on väga tore, et eesti rahva iibeprobleemid lähevad suurettevõtjatele rohkem korda kui poliitikutele, ehkki võiks olla ju vastupidi. Ometi ei saa olla kindel, et raha erakondadele külvamine paneb edaspidigi poliitikuid õiges suunas mõtlema ja tegutsema, kirjutab sotsioloog ja psühholoog Marika Kirch.
Riikliku poliitika mõjutamises on pretsedendi loonud kaheksa suurettevõtjat, kes annetasid eelmise aasta lõpul neljale erkonnale suure summa raha. On tähelepanuväärne, et suurannetus tehti mitte erakonnapoliitika põhjal, (põhjendades rahaeraldust maailmavaatega) vaid silmas peeti Eesti riigi lahendamata probleemi – rahvastiku negatiivset loomulikku iivet.
Suurettevõtjate žesti tuleb arvatavasti võtta kui osutamist riiklikult tähtsale küsimusele. Nüüd on mõista antud, et jätku poliitikud väikesed nägelemised ja asugu suure asja kallale.
Iseenesest on väga tore, et eesti rahva iibeprobleemid lähevad suurettevõtjatele rohkem korda kui poliitikutele, ehkki võiks olla ju vastupidi. Ometi ei saa olla kindel, et raha erakondadele külvamine paneb edaspidigi poliitikuid õiges suunas mõtlema ja tegutsema. (Annetatud raha kulub marjaks ära kohaliku omavalitsuse valimiskampaania suurplakatiteks ja sisututeks teleklippideks, kus loomulik iive ei pruugi jutuks tullagi.)
Kui riigikogu liikmed tõesti tahaksid rahva loomuliku juurdekasvu esmatähtsaks probleemiks tõsta, siis on selleks võimalus teha seda kõige muu olulise kõrval ka seaduseelnõude menetlemise kaudu. Seadustega luuakse keskkond, kus lapsevanematel on soov saada rohkem lapsi, kus laste suureks kasvatamine ei tunduks ülejõukäiva ülesandena. Suuremat sündimust soosiva keskkonna loomise eesmärki tuleks silmas pidada mitte küll kõigi, aga siiski paljude regulatsioonide loomise juures.
Vabariigi valitsuse määrus pealkirjaga «Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri» näeb ette, et seaduseelnõu seletuskirjas peavad olema välja toodud seaduse rakendamisest eeldatavasti tulenevad mitmesuguse iseloomuga mõjud: mõju riigi majandusele, julgeolekule, regionaalarengule jmt valdkonnale. Muuhulgas on ühena esimestest ja tähtsamatest mainitud sotsiaalset ja demograafilist mõju.
Mõjude analüüsi nõuet on seni võetud formaalselt. Näiteks hiljuti vastu võetud ja suurt poleemikat tekitanud sotsiaalmaksuseaduse, tulumaksuseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (nn maksumuudatuste kobareelnõu) juurest ei leia me demograafilise mõju analüüsi.
Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse järgi võtab eelnõu menetlusse riigikogu juhatus. Kui eelnõu ei vasta nõuetele (puudub oluline mõju analüüs) on juhatusel võimalus see tagastada eelnõu algatajale või esitajale. Seega, juhatus peaks eelnõu tagasi saatma juhul, kui sisust tuleneb vajadus demograafilise mõju hindamise ja analüüsi järele, kuid seda seletuskirjas ei ole. Seni pole teada, et demograafilist mõju oleks väga tungivalt eelnõude seletuskirjast otsitud ja selle puudumisel eelnõu tagasi saadetud.
On muidugi arusaadav, et igas tehnilist muudatust seadustava eelnõu seletuskirjas pole demograafilise mõju analüüsi vaja. Näiteks pakendiseaduse muudatus ilmselt seda ei vajaks. Mõju analüüsi vajadust peaks hindama juhatuse nõunik(ud) ja oluliste eelnõude puhul tuleks demograafilise mõju analüüsi puudumisel eelnõu riigikogust tagasi saata. Mõju analüüse saavad ülikoolide rahvastikuteadlastelt tellida nii ministeeriumid kui ka riigikogu ise.
Seni on üldine suhtumine rahvastiku taasteprobleemide suhtes olnud pehmelt öeldes ükskõikne. (Tõe huvides tuleb mainida, et see ei kehti EKRE kohta.) Riigikogu võiks näidata, et teema on tähtis ja alustuseks võiks hakata järgima head õigusloome tava ning nõudma oluliste eelnõude juurde demograafilise mõju analüüsi.