/nginx/o/2022/11/28/14991431t1h4f70.jpg)
Jah, vennad-kaimud!* Peab ütlema, et pole kerge isa elu! Eriti kui oled pidanud lapse ise sünnitama ja teda veel ka imetama. Aga tuntakse ju meid, mehi, tõhusate mistahes keeruliste olukordade lahendajatena. Ühesõnaga, mitte iga mees ei jaksa Eesti kahanevat iivet turgutada kolmelapsetoetustega, nagu siin just paremad ärimehed tegid.
Kärbuvaid põlvkondi vaadates tuleb ka meestel asi põhjalikumalt käsile võtta, sest mitut konverentsi «Miks Eesti mees ei sünnita?» suudab inimese väärikus välja kannatada? Sünnitus läks hästi, tulemuslikult. Oleks beebi tulnud lihtsalt algusest peale voolujoonelisem disainida, oleks protsess tõhusam olnud, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Oi, vennad, te ei usu, kui palju üllatusi mind selle sünnitamise eel ja järel tabas. Muidu oli ja on tore, sõbrad isegi naeratasid, aga tööl kiskus asi jamaks. Mis kõik on välja mõeldud, et inimese elu raskemaks teha! Mehed on ju teatavasti ratsionaalsed – saab olla üksnes raudkindel, et ühegi mehe käsi küll selliste asjade väljamõtlemisega seotud olla ei saa.
Kõigepealt selgus, et mu ülemus polnud midagi kuulnud kergematest töötingimustest, aga ega keegi teine ka eriti midagi teadnud. See oli veel siis, kui mul kõht kasvas. Ma ei jaksanud lõpuks üle kõhu kaheksa tundi ühes asendis enam ekraani taga koogutada. Ämmaemand koukis välja juhendi, vist aastast 1918, ja uuris, et ega ma tööta maa all või suure vibratsiooni käes. Ehkki talle polnud kõrges koolis õpetatud, mida full-stack java täpselt tähendab, sai ta mu murest aru ja saatis tööandjale kirja, et antagu kergemat tööd.
Tööandja küsis selle paberi peale, et kas ta annab nüüd ainult ühte juppi ette või kuidas? Keegi ei tea. Seda asja mõeldi viimati läbi vist siis, kui rasedaid tuli raadiokiirguse eest kaitsta. Nii palju tööelust on ju muutunud! Te ei usu, vennad, aga läksin sellest jamast närvi ja puhkesin nutma. Minuga pole kunagi varem selliseid asju juhtunud! Istusin seal, pisarad voolavad, endal kõht ees. Seepeale tahtis ülemus mind lahti lasta – raseduse pärast ei tohi, seda ta teadis. Aga nutmapuhkemiste pärast tohib, nii olla kohus hiljuti otsustanud. Saime lõpuks ikkagi kokkuleppele, ehkki hirm oli kogu aeg nahas, et ega ma raseda moodi käitu. Rasedat ei tohi lahti lasta, aga raseda moodi käitumist ei pea tööandja taluma.
Sünnitus kulges suurepäraselt, nädala pärast oli ka rinnapiim ja koostöö jätkus imetamise tähe all. Oi elukest-elukest! No aga tööl oli üks jube põnev ots pooleli jäänud, mõnus kodus arvutis ära teha, kui pisike pikalt põõnab. Tulemustasu oli juba praktiliselt pangaarvel. Aga teate, sõbrad, mis nad on välja mõelnud! 110 päeva lausa pead haige olema ja ei tohi ühtegi arvutiklahvi puutuda! Noh, tähendab, võid küll netis surfata ja feissaris postitada, aga raha eest tööd teha ei tohi. Keegi oli ilmselt segamini ajanud õiguse olla pärast sünnitust kaks kuud haiguslehel kohustusega kokku vähemalt kolm kuud haige olla. Euroopas olla normiks seatud kolm nädalat kokku... Õnneks on tööandja mõistlik ja ütles, et korraldab selle asja ära, palk makstakse lihtsalt mu vennale ja et me siis ise pärast vaatame, kuidas saab. No aga minu sotsiaalmaks pensionikassasse ja järgmise aasta lapsehooldusrahad! Igatahes jäi mulje, et haigekassas on tohutult raha üle, mis nad siis virisevad.
Siit edasi läheb aga täiega hulluks. Poolteist aastat ei tohi sa palka teenida rohkem kui eelmise aasta riigi miinimumpalk! Muidu hakkad vanemahüvitise pealt trahvi maksma. Ülemus ütles, et kõik emad enne mind on kannatanud ja kannatavad ka edaspidi palgalõhe ära, et kas siis mulle ei sobivat. Ei sobi jah! Mees on ju loogiline olend, looduse kroon. Siin pole mitte mingit loogikat, et tööta sa tite kõrvalt kasvõi 12 tundi iga päev, riiki huvitab ainult see, et sulle liiga «palju» palka ei makstaks. Sõbrad-saatusekaaslased, no öelge, kas neid maksud üldse ei huvita või? Või palgalõhe, mida beebindus tekitab? Milleks? Mitte keegi ei võida sellest. Ja kuulge, ma ikka hoolin lapsest, tahan imetada ja temaga koos käia ja ... selleks kõigeks on rahu ja ise elu sättimist vaja. Vaja ka suurem elamine osta, kulud muidu ka ühe asemel kahe jagu praegu. Tegelikult mitte ainult praegu, vaid vist järgmised 20 aastat. Pangast juba öeldi, et laenu saan siis, kui vanemahüvitis läbi, laps lasteaias ja mina tööl tagasi. Et muidu polevat ma turvaline, sest lasteaiakoha puuduse tõttu pidavat paljud pärast hüvitist hoopis sissetulekuta jääma.
Ei ole võimalik! Kuulge, kes sellise asja välja mõtles? Kas te kujutaks ette, et tahate lapsele paremat elu pakkuda, veidi rohkem teenidagi, et oleks rohkem aega lapsega koos olla – aga teile on riik seadnud sissetulekupiiri ette! Aga kes selle peale võis tulla, et ühitada tohib üksnes miinimumpalgaga tööd, tunde lugemata. Nii lolli mõtte peale ei saa kindlasti tulla ükski ratsionaalselt mõtlev mees! Kui ma hoolitsen lapse eest, siis seda aega hüvitab ju riik vanemahüvitisega. Ja selle aja eest, mis ma tööl käin, tuleks mulle ikka mu auga väljateenitud palka maksta!
Selgus ka, et ei loe, et seaduses on kirjas, et pooleteiseaastasele lapsele peab järgmisel tööpäeval lasteaiakoht olema. Pealegi, kui mul ülemus sihib ühte kohta USAs, siis avaneb mulle võimalus. Mis mõttes, et ma sellel hetkel lihtsalt istun kodus ja ootan lasteaiajärjekorra edenemist, ise täisjõus? USA kolleeg mul juba muretses, et ta ka sünnitas ning tervelt kolmenädalane tööpaus pidi seal juba palgalõhet tekitama. Vaatasin netist järele, seda asja on nüüd otsast muutma ka hakatud, vähemasti plaanivad.
Kuulsin ka nüüd just, et kolleegidel oli palk aastavahetusest tõusnud. Ja mul mitte! Ebaõiglus ajas nii vihale, et helistasin sellele õudselt pika nimega soovolinikule, võrdsete võimaluste oma või mis ta oligi. No sealt kuulsin, et see on ka seaduses kirjas, et mul tulnuks tõsta, ja mulle saadeti vanema õiguste kohta lugemiseks need «Kirjad lapsevanemale»**. Miks nad seda siis töölepinguseadusse ei võinud kirjutada, ühmas mu ülemus, ja et tema ei jõua ka iga detaili igast eri seadusest otsida. Ja kes oleks selle peale võinud tulla, et lapsevanema õigused on soolise võrdõiguslikkuse seaduses? Mõni ime siis, et paljud ei tea.
Egas midagi, mehed-vennad, elu peab edasi minema ja pole ka mu enda ema ja vanaema käed rüpes istunud, ning tegin väikse firma. Need sissetulekupiirangud on noortele vanematele nimelt ainult siis seatud, kui nad palgatöötajad on! Ah jaa, et lapsel oleks ikka parem, mõtlesin vanaisa appi kutsuda – teate, temast paremat ja rahulikumat lapsejalutajat mina küll ei tea. Arst oli tal ka käskinud rohkem kõndida. Vaatasime pereseadusest järele, et vanaisal on täpipealt samasugune kohustus last kasvatada nagu minulgi, ja lapsehoolduspuhkust saab ka võtta last tegelikult hooldav isik. Loogiline! Vahepealseks paariks tunniks saab ju piima välja lüpsta, kah ammune teadmine. Pole meist keegi kollanokk. Aga ei – mind tabas jälle jäine ehmatus. Vanavanemad ei saagi lapse hooldamise tõttu töölt eemal viibitud aja eest vanemahüvitist! Kohustus on, lapsehoolduspuhkust võtta saab, aga vanemahüvitist ei saa. See asi ei klapi! Ma olen mees ja tean, et kõik põlved enne meid on ikka jagatud seda lastekasvatuse koormust. Teate, ma ütlen, et kogu see stress hakkab juba mõjutama piima teket.
No mõtlesime siis – meestel ju ikka häid mõtteid jagub –, et teeme asja lihtsamaks. Ma käin iga päev kolm tundi tööl, aga õhtupoole. Laps ei paneks tähelegi, aga mul ei tekiks pikka katkestust. Aga sedasi ka ei lubata! Selgus, et vanemahüvitist saab osadeks jagada ainult täiskuu kaupa. No nii et kuu aega töötad, siis kuu aega kodus, siis jälle kuu aega töötad... Ja seda nimetavad nad vanemahüvitise jagamiseks! Niisugune õigus on noorele vanemale seaduses välja mõeldud, kahenädalase etteteatamisega! Ja kui mõtled, et järgmisel kuul ikka tuled ka, siis jälle teatad kaks nädalat ette ja tööandja peab siis asendaja selleks ajaks jälle minema saatma. Kuulge, sellele ei peaks ju mitte ühegi tööandja närv vastu. Mõni ime siis, et noori naisi on kiputud töölevõtul pelgama või neid survestatud mitte lapsi saama. Kuidas keegi sellist lihtsat asja varem polnud märganud, et selliste reeglitega ei saagi tööandja rahulikult öösiti magada.
Oot-oot, semud, nüüd kui meestel ka see sünnitamise asi juba käpas, siis muidugi võib juhtuda, et satume sama lolli olukorda. Ei, oot, selle peab kiiresti ära muutma. Svensson-sõber just rääkis, et neil on võimalik kasvõi tunni aja kaupa tööpäeva lühendada, et siis viimase tunni eest vanemahüvitist saada. Eriti hea, kui laps näiteks lasteaiaga harjutab. Ja et nii mehed kui naised on võrdselt «ohtlikud» tööandjale, kuna mõlemal on oma osa lapseajast. Tööandjale peab muidugi ikka mitu kuud ette teatama, et jõutaks koos mingeid lahendusi välja mõelda. Aga vanemaid teeb õnnelikuks, kui nad nii ohtlikud pole.
Mille pagana pärast, mehed-vennad, on inimese teele olla armastav lapsevanem ja hea töötaja nii paganama palju takistusi veeretatud! Ja siis veel see nutt selle palgalõhe ümber, einoh, see ju lihtsalt kätte näha, kust see tuleb. Õnneks on mees täpse silmaga lahendustele orienteeritud ja suuremat pilti nägev olend. Lahendused pole ju miskit keerulist. Jätke vanematele alles õigused, aga vähendage kohustusi ja piiranguid. Tööelu pole enam päris see, mis ta oli sajand tagasi. Las iga pere otsustab ise oma asjad nii, nagu on lapsele kõige parem. Näiteks et vanemahüvitisel saab olla osaajaga ja inimene, kes parasjagu tõesti last hooldab. Palgapiirang võtke ära ja arvestage vanemahüvitist lapse hooldamisele kulunud aja eest. Kui omavalitsus sobivat lasteaiakohta ei anna, siis tuleks tal kinni maksta hoidmine – mitte nii nagu praegu, et midagi ei juhtu. Siis saab vanem kindlalt plaani pidada oma tööasjades. Ja jätke tööandjatele aega ümberkorraldusi teha ning mugavat võimalust kasvõi osa aega osaajaga tööd pakkuda. Palgalõhe väheneks, maksulaekumised paraneks, lapsed ja lapsevanemad oleks õnnelikumad.
Mehe pöördumise kirjutas üles Liisa Pakosta (soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik).
* Loos on kasutatud apostroofe Andrus Kivirähki jutustusest «Millest kõneleb vana taksojuht kuupaistel», Looming 10/2015.
** Kõigile huvilistele leitav: volinik.ee, rubriigist Väljaanded