Tunne Kelam: kommunismi hukkamõistmine õigel ajal oleks ehk Putinist päästnud

Tunne Kelam. Foto: Tairo Lutter

Sajand kommunismi praktikat nõuab vastust küsimusele, milline ühiskonnakorralduse mudel on osutunud kõige vildakamaks, kõige enam inimvabadust- ja väärikust ohustavamaks,  kõige ohvriterohkemaks?  Lääne demokraatia on siiani selgest vastusest kõrvale hiilinud, kirjutab Euroopa Parlamendi liige Tunne Kelam (IRL).

Aastal  2017 täitub sajand kommunistliku riigikorra eksperimendi algusest.  See juhatati sisse  Vene veebruarirevolutsioonile lõpu teinud bolševike riigipöördega novembris 1917.

Briti kolumist Matt Ridley võrdleb kommunismi kehtestamise üksteisele järgnenud eksperimente keskaegse aadrilaskmise praktikaga. Vaatamata enam kui piisavale kogemusele, et aadrilaskmine ravimeetodina põhjustas tunduvalt enam kahju kui kasu, jätkus kõnealune ravipraktika sajandeid.

Kommunistlikke katsetusi inimühiskonna tervendamiseks võiks nimetada poliitiliseks aadrilaskmiseks. Sada aastat kommunistlikke eksperimente ületab verelaskmise mahu poolest kõigi muude diktatuuride ohvrite hulga.

Kui jagada kommunistlike režiimide ajavahemikul 1917 – 2017 põhjustatud vägivaldsete surmade arv aastate lõikes võrdselt, siis langeb möödunud verelaskmise sajandi igale aastale vähemalt miljon mõrvatut.  Poliitiliste massimõrvade verist edetabelit juhivad kommunistlik Hiina, Nõukogude Liit ning  elanikkonna suuruse ja mõrvatute hulga suhtarvestuses Kambodža, kus Punaste khmeeride kommunistlik valitsus orjastas 1975 – 1979 terve rahva ning mõrvas nelja aastaga 1 700 000 kodanikku.

Veelgi kainestavam on tõsiasi, et sellisest massilisest verelaskmisest polnud eksperimendialuste ühiskondade tervendamiseks kasu.  Täiesti vastupidi: marksistlik-leninlik dogma, mida teostati reeglina enneolematu sallimatuse ja vägivallaga ning mis nägi ette eraomandi likvideerimise, kodanike algatuse ja arvamusvabaduse totaalse mahasurumise, riigi ning julgeolekuasutuste maksimaalse kontrolli elanikkonna üle – päädis reeglina «ravialuse» ühiskonna seisundi katastroofilise halvenemisega.  

Verelaskmine, mida põhjendati vajadusega eemaldada ühiskonna organismist selle «progressi» takistavad elemendid, määras organismi mitmed elundid verevaesusele ning kärbumisele.  Poliitiliselt muutus kommunism valdavalt väikese kliki äärmusliku diktatuuri  kattevarjuks, majanduslikult põhjustas kommunistlik eksperiment, mis asetas pearõhu relvastumisele, enneolematuid näljahädasid ning ühiskonna arengupeetuse.   

Ühiskonna teatavate osade tugevdamine toimus organismi enamuse sihikindla ja julma nõrgestamise arvel.  Tagajärjeks on kõikjal olnud kommunismi katsealuste  rolli sattunud rahvaste vaesumine ja isoleerimine normaalsest majanduslikust ja poliitilisest suhtlemisest muu maailmaga.  

Chavezi ja Maduro juhitud sotsialistlik režiim Venetsuelas on viinud olukorrani, kus rahvas võitleb järjekordades tualettpaberi ja seebi eest. Aastal 1959 oli Kuuba elatustase võrreldav Lõuna-Korea omaga.  58 aastat pärast Fidel Castro alustatud eksperimenti edestab Lõuna-Korea sotsialistlikku Kuubat viiekordselt.  Sajand pärast bolševistliku mudeli algust kehtib vääramatult edasi reegel: kui Sahaara piirkonnas  peaks kehtestatama kommunism, siis tuleks seal varsti liiva defitsiidiga rinda pista.  

Ja veel – riigid nagu Hiina ja Vietnam, kus majanduslik areng on ohvriterohkete eksperimentide järel lõpuks aset leidnud, kinnitavad pigem kommunistliku aadrilaskmise reeglit.  Nende majanduslik progress algas sellest, kui valitsev ladvik otsustas lõpuks mingil määral taganeda riigi absoluutse kontrolli ja tootmisvahendite natsionaliseerimise marksistlikust dogmast.

Sajand kommunismi praktikat nõuab vastust küsimusele, milline ühiskonnakorralduse mudel on osutunud kõige vildakamaks, kõige enam inimvabadust- ja väärikust ohustavamaks,  kõige ohvriterohkemaks?  

Lääne demokraatia on siiani selgest vastusest kõrvale hiilinud.  Veelgi enam – läänemaailmas pole siiani puudust Lenini sõnul «kasulikest idiootidest» kes kommunismi põhjustatud aadrilaskmiste hukkamõistmise asemel marksismi-leninismi välja vabandavad, nähes peavaenlast kapitalismis, ettevõtlusvabaduses ning vabakaubanduses. Kommunistliku ühiskonnamudeli tekitatud katastroofidele selge moraalse, poliitilise ja õigusliku hinnangu andmata jätmine ohustab vaba kodanikuühiskonna tulevikku tõsisemalt kui kunagi varem.

Eetiline impotentsus toidab kõigesööjalikku reaalpoliitikat, mis ei suuda ega taha teha vahet hea ega halva, õige ega ebaõige vahel, nagu Orwelli «Loomade farmi» lõpustseenis.  

Üks asjakohane praktiline meeldetuletus: kui tänases maailmas ei möödu ainsatki päeva, mil muret ei tekitaks kommunismist võrsunud julgeolekuohvitseri Vladimir Putini agressiivne käitumine, siis nõukogude kommunismile rahvusvahelise hinnangu andmine veerand sajandit tagasi oleks meid Putini-taoliste tegelaste esilekerkimisest vabastanud.