Riigikogu 2019. aastal valitud koosseis hääletab Eesti teiseks riigikeeleks vene keele. Pronkssõdur tuuakse Tõnismäele tagasi. Riigikogu hakkab arutama seadust, mis annaks Ida-Virumaale suurema autonoomia – sihiks on piirkonna suurem integreeritus Peterburi ja Venemaaga. Hea teenistus on kraanajuhtidel, kelle abil lisanduvad kõikjal Eestis asutuste nimedele, reklaamidele, tänavasiltidele jms nende vasted kirillitsas.
See pole hirmujutt, vaid eesti rahva enese eesmärk. Või vähemalt viimasel ajal kõlama jäänud kolumnistide ja isegi presidendi enese palav soov – anname aga kõigile mittekodanikele Eesti kodakondsuse.
Venemaa viimase aja käitumine on pannud paljusid muretsema ja välja ütlema, et suur naaberriigi kodakondsete ja kodakondsuseta inimeste arv on oht meie julgeolekule. Et Venemaale on see ettekäändeks tulla oma kaasmaalasi «abistama».
Millegipärast ei arutleta selle üle, et kõiki hallipassiomanikke kiirkorras Eesti kodanikeks tehes satub meie julgeolek veelgi suuremasse ohtu. Venekeelsete (kellest enamik ka umbkeelsed) lisandumine meie rahva sekka muudab totaalselt meie poliitilist maastikku.
Kodanikkonna tahe teiseneb drastiliselt. Mõistagi muudavad sellised «meeldivas suunas» muutused Eesti passi ahvatlevaks ka seni Venemaa isikutunnistust omanud inimestele. Keel pole enam ju üldse tähtis! Me saame osaleda täiesti uue riigi ülesehitamisel! Me saame lõpuks ometi oma tahte kohalikele põikpeadest pärismaalastele peale suruda!
Mõistagi haistab oma võimalust ka idanaaber, kelle ideoloogia saab täiesti legaalselt meie riigikogu saali sisse marssida. Ja teha pole midagi, sest seda juttu ajavad meie oma rahva liikmed! Jutt ise käib võõras keeles ja mõtted on võõrad, aga inimesed on omad!
Venemaale on ükspuha, kumma põhjendusega oma väiksele naabrile kallale tungida: kas sellepärast, et kiusatakse tema kodanikke, või sellepärast, et kiusatakse asukohamaa passi omavaid venekeelseid inimesi. Kindlasti muudab Venemaa imperialistlikud eesmärgid kergemaks see, kui väikesed naabrid jagavad mõtlematult oma riigi passe endistele N Liidu alamatele ja nende järglastele. Ega need inimesed hakka ju teistmoodi mõtlema. Suure riigi meedia peseb nende ajusid ikka edasi.
Eesti seisukohast on suur vahe, milline on meie kodanikkond hetkel, kui meile kallale tungitakse. Mida ükskeelsem ja -meelsem see on, seda tugevam on riik ja kaitsetahe. Ka uut võimalikku okupatsiooni on kompaktse kodanikkonnaga riik võimeline paremini üle elama.
Kui kodanikkond on kakskeelne, tähendab see meie oludes ka kardinaalselt erinevat arusaamist Venemaa motiividest: üks osa kodanikest arvab, et tuldi kallale, ja teine osa, et tuldi appi!
Vene kodanike ja hallipassiomanike suur arv pole Eestile õnnistus. Aga olukord on vähemalt klaar. Põlisrahvas, eestlased, saavad oma elu elada, teostada end sise- ja välispoliitiliselt. Kodanikkonda kunstlikult ja naiivselt suurendades muudame eestlaste elu põrguks.
Meie sisepoliitiline elu koosneks igapäevastest kähmlustest, nõudmistest, ähvardustest ja seletustest, mis vastaspoolt ei huvita ja mida ta ei kuula. Otse välja öeldes ei oleks see muidugi mitte sisepoliitika, vaid tulutu ja allajäämisele määratud vaidlus Moskva kõneisikutega, uute Ždanovitega.
Selle tagajärjel hääletame end varem-hiljem Venemaa külge. Seekord kõigile rahvusvahelistele seadustele vastavalt ja lõplikult. Pole ju mingit okupatsiooni, ei järgne lääneriikide mittetunnustamispoliitikat. Ei vähimatki lootust taastada eestlaste riik. Sest nii me ise tahtsime.
Meie lõpp eestlastena on aina võõrapärasemaks muutuvas miljöös pikk ja piinarikas. Me kaome ajalooareenilt sama originaalselt nagu end Vene impeeriumist vabaks laulsime: ilma ühegi püssipaugu ja inimohvrita. Ehk moodsas poliitilises keeles öeldes: me kaome täiesti legaalselt.
