Savisaare poliitiline hääbumine keeras peenhäälestajate vindi maha (3)

Tuuli Koch
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
ETV «Foorum». Vasakult: Taavi Rõivas (Reformierakond), Jevgeni Ossinovski (SDE), Margus Tsahkna (IRL) ja Jüri Ratas (Keskerakond)
ETV «Foorum». Vasakult: Taavi Rõivas (Reformierakond), Jevgeni Ossinovski (SDE), Margus Tsahkna (IRL) ja Jüri Ratas (Keskerakond) Foto: Ekraanitõmmis

Juba kevadel küpsema hakanud valitsuse vahetuse plaan õnnestus võimukõigutajate jaoks lõpuks parimal moel – Keskerakond võttis kriminaalsüüdistuse saanud juhi Edgar Savisaare maha suuremate rahutusteta ja kolm erakonda suutsid Reformierakonda opositsiooni lükates kokkulepetest kinni pidada.

«Sügisel on oodata suuremaid muutusi,» oli üks Keskerakonna nüüdsetest tippjuhtidest ennustanud juba mais. Presidendivalimised olid pärast Siim Kallase avangut aprillis hoo sisse saanud, kuid toona polnud näha, et uue riigipea valimised võiksid saada mugavaks kardinaks palju suuremate ja sisulisemate muutuste varjamiseks. Kõnelused uue võimuliidu moodustamiseks olid alanud sootuks varem, kui avalikult välja paistis.

Keskerakonna uueks loojad otsisid viisakat võimalust Savisaarest lahti saada kohe pärast 2015. aasta kongressi, mil Savisaar juhiks tagasi oli valitud. Toona oli Savisaare leer lootnud, et mässuline SRR ehk Kadri Simson, Jüri Ratas ja Mailis Reps lahkuvad erakonnast ja viivad oma vastupanumõtted kaasa. Läks risti vastupidi. Vastalised hoopis koondusid, Reps soostus hakkama erakonna presidendikandidaadiks ning oli peamine läbirääkija, loomaks sotside ja IRLiga uut valitsust.

Sündmused Keskerakonnas, mis päädisid Savisaare allajäämisega, vallandasid lõppeva aasta kõik olulisemad poliitilised muutused. Tung erakond lõpuks ometi isolatsioonist välja tuua oli suur. Esimest korda taheti erakorraline kongress kokku kutsuda juba aasta alguses, kuid kardeti sõna «erakorraline» ning polnud kindel, kas erakonna meelsus on selline nagu vaja. Erakonna uutel juhtidel – peaminister Ratasel, majandusminister Simsonil ja haridusminister Repsil – jagus kannatust, et mängida uue võimaliku valitsusliidu proovikiviks hilissuve presidendivalimised ja oodata ära süüdistuse esitamine Savisaarele.

Uue võimukolmiku – Keskerakonna, sotsiaaldemokraatide ning Isamaa ja Res Publica Liidu – pikka aega kestnud läbirääkimiste saladuses püsimine üllatas neid endidki. Pahaendelise usaldamatuse õhkkonnas loodud eelmine võimuliit, mille lagunemine tähistas Reformierakonna opositsiooni jäämist 17 aasta järel, ühendas võimujanused omamoodi salaseltsiks, kel ühine eesmärk: Reformierakonna aeg on läbi, kõiges muus suudame samuti kuidagi ühise keele leida.

Uue võimuliidu loomispäevadel noorsotside korraldatud Refivahetuse peole olid palutud kõigi parlamendierakondade noorliikmed. Refihoidjad ehk oravapartei noored kohale ei ilmunud. Jooginimekirjas olid muu hulgas kokteilid «Kalle Pallid» ja «Maksareform». Eufooria oli suur, sest eelmise võimuliidu loomise algushetkest oli olnud just sotsidel kõige keerulisem oma valijatele selgitada, miks allutakse Reformierakonna ülbele diktaadile.

Isamaa ja Res Publica Liit heitles samal ajal identiteedikriisis. Parteijuhi, nüüd kaitseministri Margus Tsahkna iga järjekordne katse Isamaad uueks luua ja suitsupääsukese tiibu sirutada tekitas kaaslastes pigem umbusku ja innustas neid aasima. Kaotada ei olnud enam midagi. Novembri alguses, valitsuse vahetumise ajal ETV poliitikasaates «Foorum» Reformierakonna juhi kohast loobuvale Taavi Rõivasele saadetud sapise repliigiga «Taavi, saa üle!» väljendas Tsahkna ehedat aastatega kogunenud tüdimust. «Üks ajastu sai täna läbi,» ütles Tsahkna. «See on soovitus Reformierakonnale: ärge muretsege Isamaa pärast. Teil on suured teened, puhake.»

Taavi Rõivase multikakangelase roll oli kestnud liiga kaua. Kõik olid väsinud välismaal kelli, prille, sokke reklaamivast peaministrist.

Rõivase kukkudes haistis oma võimalust Vabaerakond, kes 2015. aastal oli suure hurraaga poliitikaareenile astunud. Ent kõigest aastaga oli erakonna toetus langenud 13–14 protsendilt üheksale. Vabaerakond ei olnud suutnud veenda oma valijaid ja teisi parlamendierakondi, et neis on sisu ja üksmeelt, ideid ja usaldusväärsust. Kaheksa riigikogu vabaerakondlast, kellest kõvahäälseim Artur Talvik pole isegi erakonna liige, on võtnud liiga vabalt. «Nii vabalt, et neist ei sõltu midagi,» öeldakse teistes erakondades.

Vabaerakonnale saabub uuel aastal tõehetk. Tuleb valida uus juht ja püüda panna inimesi neid tõsiselt võtma. Kahekordse valitsuskõneluste põrujana – 2015. aasta kevadel uhkelt, 2016. aasta novembris kohati piinlikult lunivana – peavad nad 2017. aasta kohalikel valimistel näitama, kas valimisliitudes, mitte erakonna nimekirjaga valimistele minek õigustab end või on nad määratud kordama Roheliste erakonna saatust riigikogu valimistel.

IRL võib end sel aastal tunda väikse võidumehena: kaua pusitud katse lähetada Euroopa Kontrollikotta Juhan Parts läks lõpuks läbi ning presidendivalimistel jäi peale justkui nende kandidaat Kersti Kaljulaid. Ülearu enesekindlalt ei saa aga IRLi juht Margus Tsahkna end tunda, sest Res Publica tiib näitab järjest sagedamini iseloomu. Tsahkna jaoks olid kriitilised hetked just enne presidendivalimiste «normaalaja» algust, mil ta sai kaitsekilbina kasutada Allar Jõksi, kes osutus paljude jaoks üle ootuste menukaks presidendikandidaadiks. Räägiti isegi võimalusest, et Jõks asub ühel hetkel erakonna etteotsa, kuid ei Jõks ise ega teda tundvad inimesed mõistnud, miks peaks ta loobuma tasuvast-edevast advokaadiametist ning hakkama vedama viletsavõitu reitinguga parteid.

Uus aasta saab olema otsustav ka IRLi jaoks. Kuidas suudavad nad end kehtestada ja oma nägu säilitada valitsuses, kes kehtestab astmelise tulumaksu (kuigi seda otsesõnu nii ei nimetata) ning kelle võimupartnerid mängivad mõttega leevendada nõudeid venekeelse õppega koolides ja soovivad hakata jagama õigusteavet ka vene keeles. Kuidas jagada Eesti Vabariigis valitsusvastutust erakonnaga, kel koostöölepe (olgu külmutatud või üles soojendamise ootel) Kremlit valitseva Ühtse Venemaaga, ja kuidas selgitada seda valijatele? Kergesti rünnatavad on nii koostööleppele allakirjutanud kui ka selle vaikimisi sallijad.

Arvud kõnelevad paljustki. Näiteks need arvud, mis näitavad inimeste indu erakondadega liituda. Keskerakond sai sel aastal juurde 766, Eestimaa Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE) ligi 600, kuid IRL vaid 12 liiget. Ükski neist erakondadest pole teinud eraldi värbamiskampaaniat, mida võiski valimiste vaheaastal oodata. Sotsidega liitus sel aastal 99, Reformierakonnaga 108 inimest. Parlamendierakondadest on kõige pisem 2014. aasta sügisel loodud Vabaerakond, kel on vaid 684 liiget, neist 48 liitusid tänavu.

Vabaerakonna ja EKREga riigikogu opositsiooni moodustav Reformierakond valib nädala pärast uue juhi. Taavi Rõivase loobumine parteijuhi kohast tuli üsna sunnitult. Rõivas võis lohutada end ju mõttega, et tema juhtimisel oli erakond võitnud riigikogu valimised, kuid pole võimalik mööda vaadata valusast kaotusest – erakond kaotas võimu.

Rõivasest vabaks jäävat parteijuhi kohta jahivad Kristen Michal ja Hanno Pevkur. Esimest saadavad varjuna sularahakilekotid, teist pehme paipoisi maine, aga suurim opositsioonijõud vajab juhti, kes erakonna uuesti võimule veaks. Kui kahe eelmise parteijuhi – Rõivase ja Andrus Ansipi – toetusallkirjaga arvestav Michal valis kampaaniaks leebe tooni, siis Pevkur on tulistanud puusalt ja lükanud tule alla erakonna tagatoakombed. Alguses mõjus see värske sõõmuna, veidi hiljem niigi lõhkise erakonna veelgi tugevama lõhestamisena. Saab valituks üks või teine, erakonnas keevad tunded üle mõnda aega kindlasti, kuid siis hakatakse valmistuma oktoobris toimuvateks kohalike omavalitsuste valimisteks.

Ettevalmistus kohalikeks valimisteks käib kõigis erakondades. Kui Reformierakonna tõenäolisim Tallinna linnapea kandidaat on Kristen Michal, siis teiste erakondade linnapeakandidaat pole teada. Olnuks loogiline, et Keskerakonnas asuks pealinna juhi kohta püüdma Jüri Ratas, kuid peaministriamet välistab selle. Kas Keskerakond panustab venekeelsele valijale ning seab esiritta Mihhail Kõlvarti või Yana Toomi? Kuidas aga tõrksat taltsutada ehk Toom Ratase leeriga liita?

Savisaar koostab hoolsalt oma «põliskeskerakondlaste» nimekirja mitte ainult Tallinnas, vaid kuuldavasti mitmes teiseski piirkonnas. Peaministrist Keskerakonna juht Ratas on sunnitud kogu aeg üle õla vaatama, et riigikogu keskfraktsiooni hääled koos kõlaks. Kümmekond Keskerakonna riigikogu liiget käivad koos, on rahulolematud, hääletavad teistest erinevalt. Seni küll ainult partei isikuvalimistel, kuid ohu märk seegi ja leeridesse jagunemist pole võimalik mitte märgata.

Suvi teeb Eestist Euroopa Liidu eesistujariigi. See paneb rakkesse kõik meie ministrid ja ametnikud ning annab ehk hõlpu erakondade sisepingeid siluda.

Kommentaarid (3)
Copy

Märksõnad

Tagasi üles