Rait Maruste

FOTO: Eero Vabamägi

Kui välispoliitiliselt läks nn Magnitski seaduse väljakuulutamisega muljetavaldavalt hästi, siis sisepoliitiliselt, uue koalitsiooni maksuseaduste paketi väljakuulutamisega mitte nii hästi, kirjutab endine Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik Rait Maruste.

Riigieelarve ja sellega seotud maksuseaduste muutmise seaduste ehk nn kobarseaduse menetlemisel jäeti parlamendile valik – kas olla kõige pakutu poolt või vastu, muud võimalust ei antud.

Nii toimides ei sõidetud üle ainult demokraatlikule parlamentarismile omasest, vaid lisaks mitmest muustki põhiseaduse olulisest printsiibist ja õigusloome tavast. Parlamendi opositsioon juhtis üsna häälekalt ja ööistungitega tähelepanu seaduse ettevalmistamise nii vormilistele kui ka sisulistele puudustele. Kavandatud muudatuste sisu ja neile jäetud vähese aja ning kaasatuse kohta avaldasid protesti ka paljud asjasse puutuvad mõjukad organisatsioonid. Need kõik jäid paraku kohase tähelepanuta. President pidanuks sellisele õigusvastasele praktikale reageerima.

Seaduste väljakuulutamine on Vabariigi Presidendi põhiseadusjärgne kohustus. Seadust välja kuulutades peab president hindama nii seaduse sisu kui ka vastuvõtmise vormi (menetluse) kooskõla põhiseaduse ja seadustega. President võib seaduse välja kuulutada, kuid võib selle ka riigikokku tagasi saata uuesti läbivaatamiseks ja puuduste kõrvaldamiseks. Seda põhiseadusjärgset võimalust on varasemad presidendid ka kasutanud, eriti intensiivselt Lennart Meri, kes pidas õigusriikluse järgimist väga oluliseks.

Seaduse sisu hinnates ei saa president sekkuda poliitilise organi – parlamendi – poliitilistesse valikutesse põhjusel, et talle need ei meeldi või et ta ei ole nendega nõus. Seda sinnamaani, kui need valikud ei ole ilmselt põhiseadusega vastuolus. Praegusel juhul põhjendas president väljakuulutamist sellega, et ta ei saa sekkuda kavandatavatesse fiskaalpoliitilistesse valikutesse. Tal puudub sellekohane põhiseaduslik pädevus. Õige. On tõesti raske näha pakutud muudatuste ilmset sisulist vastuolu põhiseadusega, eriti abstraktselt-etteulatuvalt.

Kuid leides seda, ei ole presidendi põhiseadusjärgne kohustus veel ammendunud. Hinnata tuleb ka seaduseni jõudmise tee põhiseaduspärasust ja kooskõla teiste seadustega ning demokraatliku õigusriikluse põhimõtete ja tavadega. Ning siin ei saa kuidagi presidendiga nõustuda.

Puudusi ja küsitavusi on mitu. Kokkuvõtvalt – viis, kuidas seadusepaketini jõuti ja pakett ise on meie põhiseaduses ette nähtud demokraatliku parlamentarismi, õigusriikluse ja õiguskindluse printsiibiga ning hea õigusloome tavaga vastuolus.

Kõigepealt jäeti opositsioonile, aga ka huvigruppidele väga põhjalike ja kohati radikaalsete muudatustega tutvumiseks, nende läbiarutamiseks ja reageerimiseks erakordselt lühike aeg – nädalavahetus. See ei mahu ühelgi viisil hea parlamentaarse tava ja demokraatliku õigusloome protsessi raamidesse.

Teiseks oli see kobarseadus, kus ühte kimpu oli seotud kümme väga erinevat seadust ja nende muudatust. Esimese lugemise ajal, kus saaks toimuda parlamentaarne väitlus, muudatusi laual ei olnud. Teisel lugemisel esitati olulised muudatused, kuid debatti enam ei toimunud. Sai ainult küsimusi esitada ja rahandusministri vastuseid kuulata.

Lisaks, Eesti õigusloomes on kujundatud heaks, õiguskindlust toetavaks tavaks, et maksumuudatuste jõustumiseks jäetakse vähemalt kuus kuud aega. Sellest vaadati mööda ja ühtlasi ignoreeriti ka õiguspärase ootuse printsiipi.

Jääb mõistetamatuks ja veenvalt selgitamata, miks pidi selle asjaga nii kiirustama. Eelarvega töötamiseks oli veel ca 2,5 kuud aega, enne kui põhiseaduslikud tagajärjed saabuksid. Sinnamaani, s.o märtsi alguseni saanuks rahulikult riigieelarvet kasutada senise eelarve kuupõhiseid mahte ületamata.

Asi on seda enam arusaamatu, et mitu plaanitud muudatust on mõeldud jõustuma alles 2018 või isegi hiljem! Seega, paketti saanuks probleemideta sisuliselt menetleda ja tarvidusel osadeks lahti võtta. Selleviisiline toimimine näitab kahetsusväärselt koalitsiooni nihilistlikku suhtumist demokraatlikku õigusriiklusesse, kuigi eelnevas retoorikas lubati vastupidist.

Loodan, et president mõistab, et lastes läbi selle kobara, on ta käed seotud järgmise võimaliku kobara puhul, kui see peaks tulema. Näiteks sünnitusabi seaduse muudatustega koos tahetakse veel muuta näiteks maksuseadust, kuid ehk ka keeleseadust või kodakondsuse seadust või midagi muud koalitsioonile sobivat?

Ebamugavast olukorrast pääsemiseks pöördus president (õigemini oleks öelda lükkas probleemi kaelast ära) õiguskantsleri poole, et see analüüsiks seaduse võimalikku kooskõla põhiseaduse ja seadustega. Paraku on see presidendi põhiseadusjärgne ülesanne, mida ta ei saa delegeerida. President hindab veel jõustumata seaduste kooskõlalisust põhiseadusega. Õiguskantsler aga jõustunud õigustloovate aktide põhiseaduspärasust. Presidendi otsusest kumab läbi soov lasta eelnõul igal juhul jõustuda. On see poliitilise positsiooni valik ja kuidas on see sel juhul kooskõlas presidendi varasemate kinnitustega poliitilisest neutraalsusest?

Milline mänguruum jääb õiguskantslerile? Tulla pärast seaduse jõustumist järeldusele, et president on välja kuulutanud põhiseaduse ja seadusega vastuolus oleva seaduse? Põhimõtteliselt võimalik, kuid tegelikult väheusutav. Õiguskantsler pole praeguses põhiseaduslikus korras Vabariigi Presidendi õigusnõunik ega abiline nii, nagu ta oli Konstantin Pätsi ajal.

Põhiseaduslikkuse ennetav kontroll presidendi poolt on mõeldud selleks, et hoida ära minetused veel enne seaduse jõustumist. See on mõistlik ja alati kergem ning vähem valulik, kui hakata hindama ja põhjendatusel kohtu kaudu tühistamist taotlema juba jõus olevaid seadusi või nende üksikosi.

Vabariigi Valitsuse ja selle juhi väide selleviisilise talitamise õigustuseks oli valitsuse vahetumine ja selle aeg ning erakordselt lühike ajavahemik tegevuskava seadustamiseks. See on silmakirjalik ja ebaveenev kahel põhjusel. Esiteks polnud valitsuse vahetus mingi vääramatu jõu sekkumise tulemus, vaid plaanitud ja läbimõeldud tegevus, milles osales 2/3 eelmise valitsuse osalisi. Ei saa kuidagi eeldada, et parlamendi ja valitsuskogemustega inimesed ei osanud või ei oleks pidanud ette nägema oma sammude võimalikke, sh riigiõiguslikke tagajärgi. Kui valiti just see aeg, siis valiti endale ka mugav ja paraku ka õigusnihilistlik vabandus (et oldi sundolukorras). 

Teiseks polnud ajaliselt selg sugugi vastu seina ja sellele viitasin eespool. Isegi kui oldi ajasurve all, ei vabanda see põhiseadusest, seadustest ja heast õigusloome tavast ülesõitmist.

Kokkuvõtvalt tuleb tõdeda, et demokraatlik õigusriiklus ja põhiseaduspärasus ei saanud tuge, pigem vastupidi.