Jõululaupäeva hommikul on kõigil helged ootused. Saaniga «läbi luha, üle kingu» kirikust koju sõitmine ja «aisakell lööb tilla-talla üliarmsasti» on küll ainult laulus, aga poeskäigud, jõuluvorstid, kingitused ja kodus ootav jõulupuu on kõik kenasti päriselt olemas. Siis tuleb jõulumees.

«Petu, me ju õppisime,» alustab ema. Väike Peeter lükkab rusikad sügavamale taskusse ja ei ütle ühtegi sõna. «Ma ütlen natuke ette: «Särab kuuseladvas jõuluajal…». Kas tuleb meelde?» Peeter surub hambad huulde ja põrnitseb jõulumehe kinganinasid.

«Ole nüüd ometi mees, Peeter,» utsitab isa. Sekundid venivad. Peeter veab varbaga üle vaibamustri. «Sa tuleta meelde, mis me vanaisaga sulle õpetasime: «Vorstikesed, kapsad, kartulid. Võbeleva küünlaleegi…»,» püüab vanaema. «Ema! Ära… sa ajad ta veel rohkem segadusse,» ütleb Peetrikese emme juba kergel ninahäälel ja ta tunneb, et ta ei kontrolli oma elu. (Muidugi tuleb meelde see kord, pärast pulmi, kui neil olid külalised ja ema tema korteris demonstratiivselt koristama hakkas.)

«Kui mina laps olin, siis oli jõulumehel ikka vits ka vöö vahel,» tähendab vanaisa, otsides samal ajal laualt kanget sinepit. «Mati, jäta oma vitsajutt,» manitseb vanaema. Pinge kasvab. Peetri kõrvad punetavad, aga suu ei too kuuldavale ühtegi värsirida.

«Mis, kas lasteaias midagi ei õpetatud? Piret, mina olen ju tööl hommikust õhtuni… Kas sa siis midagi pole talle selgeks õpetanud,» püüab isa probleemi tuumani tungida. «Tead, mina käin ka tööl,» põrutab Peetrikese emme, «ma ei vastuta üksinda kõige eest, mis siin majas toimub!» – «Jah, aga kes kõigi kingituste eest… Raha läheb nagu leiba, aga mingit korda majas pole,» analüüsib isa tekkinud piinliku olukorra juurpõhjusi. «Ole nüüd, Margus, jõulud ju ikkagi,» ütleb vanaema, püüdes väimehe tähelepanu perekondlikult arvepidamiselt tähtpäeva olemusele juhtida.

«Piret, kus korralik sinep on? See magus löga ei kõlba ju seapraega,» küsib vanaisa elutarkusest pakatava hinnangulisusega. «Ei olnud poes, ei olnud! Tavaliselt on munade kõrval, aga nüüd ei olnud! Ära oli ostetud meie poest. Mina ei jõua ka kõiki poode läbi ratsutada,» paristab tütar, emme ja abikaasa ning tormab nuuksudes kööki. Kõik kuulevad, et ta viskab taldriku köögipõrandale puruks. Petukese isa läheb ka kööki. «Ma ei jõua enam!» – «Tead, mina ka ei jõua.» Kostab nuuksumist. «Ma ju maksin. Ma ju ka…» Siis kuuldub elutuppa vaid sosistamist. Vanaisa määrib praetükile mädarõigast.

Keegi pole märganudki, et jõulumees on Peetrikesele kingipakid juba kätte andnud ja Peetrike puistab parasjagu klotsikeste kuhja karbist põrandale. «Ma hakkan siis nüüd minema,» ühmab jõuluvana kohmetult. Vanaisa läheb samuti esikusse ning surub jõulutaadile pihku liitrise viinapudeli ja kakskümmend eurot.

Lõpuks on maailm tasakaalu saadud, kombed kenasti täidetud. Jõulupüha, ent, on rahuprotsess – teekond on vähemalt sama tähtis kui nii-öelda lõpptulemus.