Juhtkiri: selline taristu, nagu ise tahame
28. veebruar 2011, 10:32
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti on väike riik ja oma pindala poolest – 45 227 ruutkilomeetrit – võiksime eeldada, et igast punktist igasse punkti võiks meie maal jõuda mõne tunniga. Ent see pole nii ja teiste riikide taristuid vaatame ammulisui.
Haapsalu raudtee taastamine, mis seni on olnud kohalike tehnikahuviliste või valimisringkonnas nr 5 (Hiiu-, Lääne- ja Saaremaa) kandideerivate poliitikute teema, on saanud juurde kaaluka argumendi. Põhjaliku uuringu tulemusel jõuti järeldusele, et raudtee taastamine Riisiperest Rohukülani parandaks märgatavalt sealse ühistranspordi kvaliteeti. Majandusministeerium ja Eesti Raudtee on seda seni pidanud perspektiivituks ettevõtmiseks.
Loomulikult poleks Haapsalu raudtee taastamine tasuta ettevõtmine. Ka pole see piirkond Eestis ainus, kes kunagist raudteeühendust tagasi ihkaks. Näiteks Võru inimesed tahavad samuti reisirongiühenduse taastumist.
Reisirongiliiklus, nii selle alustamine kui käigushoidmine, nõuab loomulikult riigi raha. See tähendab, et teha tuleb poliitilisi valikuid. Kuid mis on toimunud suurte ettevõtmistega taristu vallas? Küsida võiks sedagi, miks reaalsed arengud rohkesõnalisuse taustal nii nõrgad on.
Tallinna-Tartu maantee neljarajaliseks ehitamist võib juba pidada rahvuslikuks unistuseks. Kuigi selle prioriteetsust on tunnistanud ka kõik poliitilised jõud, edeneb ehitus siiski pigem tagasihoidlikus tempos. Hoopis tagasihoidlikumas, kui seda lubaks oletada maantee nimetamine regionaalpoliitilises mõttes ülioluliseks.
Rail Baltica vastu – ambitsioonikas raudteeühendus Tallinna ja Varssavi vahel – on küll Eesti poolel vähemalt sõnades huvi olemas, naabritega mõned läbirääkimisedki peetud, kuid plaanid on esialgu veel paberil.
Tallinna lennujaam, õigemini siit lähtuvad otselennud, on viimasel ajal pakkunud laialt kõneainet. Seda eelkõige kartuses, et Tallinnast kujuneb teivasjaam, kuhu pääsemiseks või kust pääsemiseks tuleb reisijal arvestada mitme ümberistumisega.
Saaremaa sillast polegi asja saanud.
Loomulikult ei saa nõuda, et Eesti taristu muutuks üleöö ideaalseks. Kuid arengud selles vallas peaksid olema kaalutletud ja tarmukad, tulgu algatus majandusministeeriumist või kohalikelt inimestelt. Sest igas Eesti kohas elab maksumaksjaid ja igaühel neist on õigus tahta just oma vajadustele vastavat taristut. Ning riigi asi on leida võimalus erinevate vajaduste ühitamiseks.