Ene Pajula veste: mammi arvab, et kortsud kaunistavad naist

Ajakirjanik Ene Pajula Foto: Tairo Lutter

Mehi kaunistavad teadagi eelkõige armid, aga küllap ikka ka kortsud, mis on elu jooksul ausalt välja teenitud. Neisse on salvestunud iseloom ja ellusuhtumine, tarkus ja haridus, rõõm ja kibedus, heasoovlikkus ja pahatahtlikkus – igale oma. Mammi ei arva, et vananemine või vanadus oleks õnnetus. Pigem täiesti vastupidi: vanadus on kingitus, mida saavad nautida ainult need, kelle vastu saatus on olnud armuline.

Hiljaaegu kohtas mammi päris terast määratlust, et eit on naisisik, kelle «parim enne» on möödas. Huvitav, milline siis naisisiku «kõlblik kuni» tähtaeg võiks olla?  Pensioniiga äkki? Kas taadi kohta võib sama öelda? Et meesisik, kelle «parim enne» on möödas? Sellest lähtudes võiks jutte pensioniea tõstmise kohta ainult tervitada.

Aga teisalt, kui Margus Tsahkna oma pensionireformiga välja tuli, tabas mammit täielik dèja-vu. See juhtus millalgi 1980ndate alguses, kui mammi veel «Aktuaalse kaamera» toimetuses töötas. Nimelt tuli ühes telesaates keegi välja ideega, et meeste pensioniiga peaks algama 65-aastaselt. Tegelikult, nagu vanad inimesed mäletavad, said mehed tollal pensionile juba kuuekümneselt. Raul Rebane tuli kõrvaltoast ja kuulutas rõõmsalt, et see on üks tõeliselt hea säästuplaan – enamik mehi on selleks ajaks juba surnud.