Maarja Vaino: kommunikeerida või suhelda päriselt? Lõpuks paistab ikkagi asjade tegelik olemus

Maarja Vaino Foto: Videokaader

Mustvalge kommunikeerimise asemel tuleks keskenduda probleemide tõelisele olemusele, kirjutab kolumnist Maarja Vaino.

Oleme lõpmatuseni kuulnud jutte, kuidas kõik peab muutuma avatumaks, alates asutuste juhtimisest, lõpetades koolide õppekavade ning inimeste hoiakuga elu suhtes. Loomulikult eeldame, et avatud ja arusaadav on riigi valitsemine, nii rahaasjades kui ka poliitika kujundamises.

Iseküsimus on, kus asub avatuse piir. Sest lõpuks on sel nähtusel mõte ainult siis, kui sellega osatakse ka piiri pidada. Samas näib, et vähemalt valitsuse tasandil ei ole avatusega veel korralikult pihta hakatud. Muidugi, eelarvenumbrid on kättesaadavad, riigikogu istungeid võib jälgida.

Peaminister käib vähemalt korra kuus raadios küsimustele vastamas, korraldatakse pressikonverentse, vaieldakse ja hoobeldakse ETV poliitikasaadetes. Ometi tundub, et see on ainult pealispind ning tõeline mäng käib ikkagi kuskil kinniste uste taga. Selle küllaltki suletud, oma motiive ja eesmärke pigem varjava praktika üheks märksõnaks on minu meelest saanud «kommunikeerimine».

Omamoodi lõbus on olnud jälgida, kuidas viimasel paaril aastal on aina süvenenud «parema kommunikeerimise» mantra. Kui midagi on läinud loodetust halvemini või täitsa luhta, siis ikka sellepärast, et ei ole õigel ajal ja piisavalt palju oma sõnumit levitatud. Kui rahvale valitsuse üks või teine otsus või tegevus ei meeldi, siis pole mitte otsus halb, vaid seda on rahvale halvasti kommunikeeritud!

Halvasti läks mõistagi kooseluseadusega, seejärel (mõnel parteil) valimistel. Justkui viltu läks kvoodipagulaste, haldusreformi, maksutõusude ja veel paljude muude teemade teavitustöö. Loomulikult on Rail Balticu puhul ainus probleem see, et muidu hiilgavat projekti ei ole küllaldasel määral lahti seletatud, mistõttu liigub selle kohta «eksitavaid» paralleelarvamusi. Loetelu võiks jätkata, aga olulisem on vast muu.

Ja nimelt: küsimus ei ole ju tegelikult üldse kommunikeerimises. See õnnetu sõna on saanud iseendale peaaegu vastupidise tähenduse – see peaks varjama tegelikku sõnumit. Mida innukamalt räägitakse vajadusest midagi paremini kommunikeerida, seda kindlam võib olla, et tahetakse teha midagi, mis on inimestele vastukarva, rakendatakse teerullipoliitikat, üritatakse ideoloogilist ajupesu või lihtsalt mätsitakse kinni mõni  mõõdukas sigadus. Üsna laialt on levinud usk, et see, mis näib ebademokraatlikkuse, teerullipoliitika või sigadusena, saab silutud niipea, kui asi on piisavalt hästi kommunikeeritud.

Hiljuti on sellele libedale teele asunud ka uus valitsus eesotsas Jüri Ratastega. On nähtud kurja vaeva nii Ühtse Venemaa lepingu kui ka Repinski kommunikeerimisega. Räägi palju tahad, inimesed ei saa ikka õigesti aru ja peab muudkui edasi rääkima. Elab kord siin juba selline puupäine rahvas, kes ei lase ennast kergesti ära kommunikeerida!

Omal nahal on pidanud seda puupäisust tundma ka euroametnikud, kes peavad «kohapeal» selgitama Euroopa Liidu poliitikat. Direktiivid võib ju vastu võtta, aga rahvas arvab ikka, et need on sageli üleliigsed või lausa rumalad, ja eks siis on järelduseks ikka see, et jälle sai liiga vähe kommunikeeritud.

Paratamatult tuleb meelde nõukogudeaegne anekdoot, kus haige palus polikliiniku registratuuris numbrit kõrva-silmaarsti juurde. Talle selgitati, et on olemas silmaarst ning kõrva-nina-kurguarst. «Ent mulle on vaja kõrva-silmaarsti!» jäi haige enesele kindlaks. «Aga mille üle te kaebate?» – «Ma kuulen üht, näen aga hoopis midagi muud!»

Muide, on omamoodi tunnuslik, et poliitilised anekdoodid on hakanud jälle tagasi tulema. Järelikult on absurdi määr meie poliitikas hakanud ületama mingit taluvuse astet.

Mõni kuu tagasi kirjutas siinsamas Postimehes Maire Raadik kommunikeerimise kunstist sõna keelelist aspekti silmas pidades. Ta märkis: «Seal, kus ingliskeelsed või ‑meelsed «kommunikeerivad», võib eestimeelne ja ‑keelne olenevalt asja sisust rääkida, teatada või teada anda, suhelda vms. Näete, võõrsõnaga on kõik üks «kommunikeerimine» puha, aga omasõnad löövad mõisted selgelt lahku.» (vt Maire Raadik «Kommunikeerimise kunst», PM 25.09)

See, mida minu meelest meil poliitikas kommunikeerimise all silmas peetakse, mõjub ennekõike lõpliku teatamisena. Info antakse edasi ja kui selgub, et edastatava infoga on probleeme, räägitakse sama jutt veel kord sisenduslikumalt üle. Kui ei ole olnud plaanis kuulata, mida rahval, asjaosalistel, ekspertidel jt öelda on, taandub vastuolu justkui sellele, et teine pool lihtsalt ei saanud aru. Et väljenduti ebatäpselt või ebapiisavalt ning tuleb uuesti ja rohkem rääkida. Niisugune ühepoolne ja omamoodi autistlik suhtlemine, mis ei ole puudulik mitte selle poolest, kuidas öeldakse, vaid ennekõike problemaatiline selle osas, mida öeldakse, viis Reformierakonna lõpuks opositsiooni. Ja ausalt öeldes ei ole uue valitsuse käitumises selles plaanis muutusi näha. Esialgu on püütud isegi veel innukamalt musta valgeks rääkida.

Ometi on selge, et kui sisu erineb räägitust, siis paistab see ühel hetkel välja. Hoolimata inimeste uputamisest infomürasse, propagandakanalitest, kallite kommunikatsiooniteenuste kasutamisest – lõpuks on asjade tegelik olemus ikka näha. Kui miski on vale või vastuvõetamatu, siis see jääb selleks ka kõige osavama sõnastamise korral. 

Seetõttu võiks hoogsama kommunikeerimise asemel süveneda probleemide olemusse. Tasuks lausa kuulata ka seda, mida vastu räägitakse. Ning meenutada Ducharmi aksioomi: kui te vaatlete oma probleeme küllalt teraselt, märkate te iseennast nende probleemide osana.