Presidendi kõne inimõiguste konverentsil: kui me tahame, et meid kuulataks, peame end arusaadavaks tegema (15)

Kersti Kaljulaid
, Eesti Vabariigi president
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Parim kaitse propaganda eest ei ole vastupropaganda, vaid arusaadavaks teha faktid ja teistsugune arvamus, sõnas president Kersti Kaljulaid Inimõiguste aastakonverentsi avakõnes, mille ajal kuulutas ta välja ka olulise seadusemuudatuse.

Austatud konverentsi korraldajad ja kohalviibijad, president Rüütel, akadeemikud, arvamusliidrid!

Ühiskonna selgroog on sirge ja tugev, kui ühiskonnas on inimõigustega kõik korras. Oluline inimõigus on sõnavabadus. Täna siin saalis veel enne õhtut räägitakse sellest palju.

Viimasel ajal küsitakse, mil määral on meie ühiskonna alustalad – sõnavabadus ja avatus – viljakaks pinnaseks propaganda ja lihtsalt valeinfo levikul. Muidugi ei tulene see küsimus mitte sellest, et midagi oleks kuidagi muutunud sõnavabaduse olemuses. Muutunud on pigem sõnade edastamise olemus.

Igamehe meediaruumis on sõnavabadus iseenesest täiesti piiritu. Aga kuidas me selles vabaduse tõelises nirvaanas leiame faktipõhise teadmise, kui oleme ise arutelualuses teemas totaalsed võhikud? Selle asja te võiksitegi õhtuks selgeks teha. See on suhteliselt lihtsam küsimus, saate hakkama.

Keerulisem on nii-öelda propaganda. Kas sõnavabaduse tarvitamine teise väärtusruumi kuuluvate isikute poolt õõnestab demokraatlike ühiskondade aluspõhimõtteid? Ja kes otsustab, mis on eriarvamus ja mis on õõnestav eriarvamus? Mis saab olla avatud ühiskonna vastus ja enesekaitse?

Parim kaitse ei ole ju propaganda või ebatõe puhul mitte sugugi vasturünnak. Vastupropagandas on sõnavabadust ennast haavav element – ta ei erine teoreetiliselt millegipoolest propagandast, ei ole võimalik eristada, mis on hea ja mis on halb.

Järelikult tuleb ühiskonnas toetada vaba arvamustevahetust ja igal arvajal, eriti vastutajal ja otsustajal, tuleb ise leida need argumendid, mis ta väite veenvaks muudaksid. Lihtsad argumendid, seejuures. Ka see on 21. sajandi paratamatus.

Sellega, muide on vahel väga raske leppida. Kui Sind ei kuulatud, aga kuulati seda, kes tänast arvamusplatsi osavamalt ära kasutas, siis on väga hea ennast lohutada – nende sõnum oligi selge, lihtne aga seejuures vale. Minu oma oli lihtsalt nii hea, et ta pidigi olema nüansseeritud ja keeruline. Minimaalselt 7000 tähemärgiga väljendatud. Võib-olla, aga mis selle teadmisega nüüd peale hakata? Tehke lihtsaks, teist teed ei ole.

Nendel, kes on elu jooksul saanud haiget mõnes propagandat ühiskonnajuhtimiseks kasutavas formatsioonis, on samamoodi raske leppida, et propaganda vastus ei ole kunagi vastupropaganda, vaid vaba mõttevahetus. Nõuab selgroogu, et olla üle ja olla parem, rikkumata seejuures meediavabaduse põhimõtteid. See võtab kauem aega ka. Aga teisiti ei saa jääda vabadustele truuks.

Vabadust ei saa kaitsta vabaduse piiramisega. Samas – vabaduse piiramise ainukene argument, milles ka sisu on – vastutustundetus nende vabaduste kasutamisel. Ka sellele tasuks täna siin koos mõelda.

Head sõbrad.

Eile võttis Riigikogu ilma ühegi vastuhääleta vastu ühe äärmiselt olulise sisuga seaduse, millele tahaksin teie tähelepanu juhtida.

Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse muutmise seaduse vastuvõtmine on ühelt poolt tingitud rahvusvahelise julgeolekuolukorra halvenemisest, eriti kõrgenenud terrorismiohust, kuid teisalt ka üleilmsest inimõiguste olukorra halvenemisest.

Selle seaduse koostamisel on arvestatud Euroopa Parlamendi ja OSCE Parlamentaarse Assamblee soovitusi Sergei Magnitski inimõiguste rikkumise kaasuses ja tema surma põhjustamises süüdiolevatele isikutele viisakeelu kehtestamiseks, mida saaks tulevikus rakendada ka teiste analoogsete juhtumite esinemise korral.

Arvestades selle seaduse olulisust, loen osa sellest teile ette:

Välismaalase suhtes võidakse sissesõidukeeldu kohaldada, kui on andmeid või on põhjendatult alust arvata, et välismaalane on osalenud või aidanud kaasa välisriigis toimunud inimõiguste rikkumisele, mis on endaga kaasa toonud isiku surma, raske tervisekahjustuse, tema alusetu süüdimõistmise kuriteos poliitilistel motiividel või muu raske tagajärje.

Eesti on esimene riik Euroopas, kes sellise seaduse on vastu võtnud.

Riigipeana on mul hea meel see seadus siin ja praegu välja kuulutada: inimõiguste päeva eel, inimõigustele pühendatud konverentsil.

Tänan tähelepanu eest. Tänan riigikogu selle seaduse vastuvõtmise eest.

Kommentaarid (15)
Copy
Tagasi üles