Valitsuse pressikonverents Stenbocki majas. Jevgeni Ossinovski.

FOTO: Liis Treimann / Postimees

See, et sotsiaaldemokraadist tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski haaras koalitsiooniläbirääkimistel enda alla võrdse kohtlemise teemad, polegi nii väike asi, kui esmapilgul võiks arvata – potentsiaal propagandistlikuks punktipüüdmiseks ja tülideks on sellel valdkonnal täiesti olemas ja seda just eriti sotside juhtimise all.

Ossinovski ütles Postimehele: «Võrdõiguslikkus ja inimeste võrdne kohtlemine on sotsiaaldemokraatide tuumväärtused. Nii julgen öelda, et see valdkond on jõudnud oma õigesse koju.» Võib muidugi kiuslikult küsida, mida see «õigesse koju» jõudmine õigupoolest tähendab ja millega see seotud on. Sotsiaalministeeriumi võrdsuspoliitikate osakonna endisest juhatajast on saanud tervise- ja tööministri Ossinovski nõunik. Osakonna praegune juhataja on aga varem olnud minister Urve Palo nõunik.

Tõsimeelsemalt küsigem, kas tõesti on just sotsiaaldemokraadid need peaaegu ainsad, kellele on inimeste võrdne kohtlemine oluline. Vastus on kindel «ei». Loomulikult tegelevad ka konservatiivsed ning liberaalsed mõtlejad ja erakonnadki võrdse kohtlemise teemaga. On seda teinud ajaloos, teistes riikides ja teevad praegu ka Eestis. Erinevus on aga vahendites, mida võrdse kohtlemise taotlemisel õigeks peetakse. Kindlasti ei ole sotsiaaldemokraatlikul ideestikul, ammugi mitte mõnel konkreetsel sotsiaaldemokraatlikul poliitikul, neis asjades tõemonopoli.

Võrdsuspoliitikad ei eksisteeri mingilgi moel vaakumis, mingil nõiduseväel täiesti muudest eluvaldkondadest eraldi seisvana. Vastupidi. Need on tihedalt seotud sellega, kuidas inimesed on motiveeritud osalema majanduses, kui palju pingutama. Kõige üldisemalt sellega, kas inimesed üldiselt võtavad pigem ise vastutuse oma saatuse ja heaolu eest või jäävad rohkem lootma abstraktse kellegi teise, tüüpiliselt riigi peale. Terve hulk tüüpiliselt sotsiaaldemokraatlikke lahendusi – olgu või mitmesugused kvoodid – riivab ka nii isikuvabadusi kui ettevõtlusvabadusi. Seega on tegu sügavalt maailmavaadet puudutava teemaderingiga. Ja nii konservatiividel kui ka liberaalidel on seejuures öelda paljugi erinevat, võrreldes sellega, mida arvavad õigeks sotsiaaldemokraadid.

Pealegi pole sotsiaaldemokraatlikud lahendused end sugugi ühemõtteliselt praktikas tõestanud ka seal, kus neid juba aastaid katsetatakse. Tüüpiline sotsiaaldemokraatlik arsenal on neis asjus teiste poliitiliste voolude omast kõlavam – on vastased ja on võitluslipud, mille alla koonduma kutsuda. Ses võtmes on pahad tööandjad eraettevõtjad, keda võiks trahvida. Lihtsalt üks propagandaprõmmimist küsimuse alla seadev näide: üllatuslikult on Eestis sooline palgalõhe suurem hoopis avalikus sektoris.

Inimeste põhiõiguste tagamine nõuab igapäevast juhtum-juhtumilt tööd palju rohkem kui fanfaarihelisid ja trummipõrinat. Ja selle igapäevase tööga on Eestis asjalood objektiivsete näitajate järgi üpris hästi.