Juhan Mellik: ilmetu põlvkonna inimesed Eesti poliitikas

Juhan Mellik. Foto: Tairo Lutter / Postimees

Miljoniküsimus laiale ringile: kas oskab keegi tsiteerida mõnda väärt mõttevälgatust, mille keegi meie uuema põlvkonna poliitik on ilmale toonud? Midagi tabavat ja teravat; midagi, mida mäletatakse ka aastate pärast? Olgu autoriks siis Jüri Ratas, Margus Tsahkna või troonilt tagandatud Taavi Rõivas.

Ei tule midagi pähe? Ei saagi tulla, sest teravus pole noorema aastakäigu trumpomadus. See ei iseloomusta muidugi ainult riigimehi, vaid teatud põlvkonda laiemalt. Nii mõistlik ja mõistev, nii ümmarguse jutuga! Kõik seisukohad oleksid justkui õiged, aga kõlavad nii päheõpitult ja ohutult. Kiretult. Või siis umbes sama kirglikult, nagu mõjuks värvi kuivamine või tuim sahin televiisorikastist.

Kõik valimised, millel olen saanud osaleda – ja ka mõned, millel veel ei saanud – möödusid alati ühesuguste ootustega. Kui asi oli riiklik, siis lootuses, et keegi koristaks võimult Reformierakonna. Kui kohalikud, siis et keegi teeks Tallinnas sama tsentristidega.

Kõik need lootused päädisid alati vältimatu kibestumisega. 

Kunagi nii uskumatu sai lõpuks aga teoks: Edgar Savisaar lahkus areenilt. Pelgalt see asjaolu on üks tema suuremaid teeneid Eesti riigi ees – kohe kolmandal kohal pärast teletorni sündmusi ja ninahäälset appikutset Toompea lossist. Nagu võluväel vabanes riik jalamaid Reformierakonna läägest embusest. Täpselt nii, nagu olid ennustanud kiibitsejad ja kommenteerijad; täpselt nii, nagu teadsid kindlasti ka poliittehnoloogid.

Sündmus väärib rõõmustamist, kuid asjal on ka teine pool. Olid need juba Vene ajal end tähtsale kohale söönud ja hiljem poliitkarjääri teinud mehed, mis nad olid, aga nendega ei hakanud igav. Kes ei mäletaks Edgarit ja lindiskandaali, Andrust ja Tartu murdjakoeri, Siimu ja kümmet miljonit? See on elav folkloor! Mitte ei suuda ette kujutada, et nüüdsed paipoisid suudaksid millegi väärilisega vastata.

Võib-olla nad ei peagi seda tegema. Ehk ongi õigus nendel, kelle järgi olgu poliitika pelk tehniline kunst, ilma suurema sõu ja tulevärgita. Rohkem peenhäälestus, vähem suured visioonid ja Eesti Nokia. 

Sel juhul on uue põlve valitsejad selle kunsti hästi omandanud. Peamine on vaikselt tiksuda. Midagi erakordset vaevalt et sünnib, kuid midagi ei lähe ka tuksi. Asjad arenegu tasa ja targu ja küll see Eesti asi edeneb. Ainukene küsimus: kas ja kes viitsib sellist poliitikat jälgida?

Kindlasti küsib nüüd keegi parteisõdur, miks ei pannud ma puid alla Jevgeni Ossinovskile, samuti uue põlve mehele. Lihtsal põhjusel: magistrikraadid Suurbritannia tippülikoolidest nõuavad ilmselt rohkem vaimset pagasit kui erakonna noortekogu saunapidude korraldamine ja valimishooajal möödakäijate parteilise pahnaga kimbutamine.

Suurem osa ilmetu põlvkonna tegijaist on kahjuks paistnud silma viimasega.