«Üks mees nägi unes taevalikku õiglust,
mis ühendab kõik, kes tema eest võitlevad.
Üks mees nägi unes taevalikku õiglust
ja hakkas seda kuulutama sellest päevast peale.»
Ma polnud sugugi ainus, kellele meenus seoses Donald Trumpile (70) võidu toonud valimiskampaaniaga just see Paul-Eerik Rummo kirjutatud ja Uno Naissoo viisistatud lauluke. Olgu öeldud, et «Viimsest reliikviast» pähe kulunud laulu vähetuntud pealkiri on «Prostituudi laul».
Kuigi Trumpi jutlustatud taevalik õiglus võib meeldida või mitte, oli ta selle kuulutamises oma demokraadist rivaalist Hillary Clintonist kindlalt üle. «Teeme Ameerika taas suureks!» kõlas hästi läbi mõeldud ja ajastatud ning ellu viidud kampaania, mis jõudis koos suure T-tähega punasel nokkmütsil ja muu pudukraamiga kõikjale maailmas. Ameerikast rääkimata. See oli sõnum suure algustähega ja Trump selle parim mõeldav kuulutaja.
Nagu kinnitas Clintoni visuaalselt perfektse käekirjaga kampaania, milles astusid üles superstaarid Jay Z, Bon Jovi, Beyoncé ja Trumpi võidu korral planeedilt Maa lahkuda lubanud Cher, peab poliitkampaania jutustama suure loo. Clinton seda ei suutnud. Tema põhiloosungeid «Ma olen temaga!» ja «Koos tugevamad!» ei mäletata isegi Ameerikas.
Üks mu poliitkampaaniate efektiivsust uurinud sõber võrdles neid muinasjuttudega. Trump jutustas suurest ja kõikvõimsast Ameerika unelmast. Ameerikast, millest paljud unistavad ja kus – klišeed kasutades – saab ajalehepoisist miljonär. Ameerikast, mida tegelikult pole olemas või mis saab parimal juhul osaks vaid vähestele.
Sa ei saa iial kaotajaks jääda, kuni usud, siiralt usud, mida sa teed! Veel üks Ameerika muinasjutt, mille parim näide on Trump ise. Mees, kellel pole mingisugust poliitilist ega administratiivset kogemust ega õrna aimugi, kuidas oma lubadusi ellu viia. Kuid kampaania mõttes polegi see oluline. Nagu ka see, mitu korda on ta oma ärid pankrotti viinud.
Clintoni kampaania oli ilma suure sõnumita poliitkorrektne idealism. Selles polnud kangelast, kellele tema unistustes, tunnetes ja ihades kaasa elada, kelle üle naerda või kelle käitumisest õppust võtta. See oli halb muinasjutt!
Muidugi ei piisa võiduks ainult heast hüüdlausest. Ka Trumpi kampaania mootor oli märksa võimsam kui Clintonil. Seda näitas Trumpi meeskonna töö võtmeosariikides, mis kallutati kõik enda kasuks. Ning Clintonist polnud õigel ajal õigeid klahve vajutanud Trumpile võistlejat.
Poliitika nagu ka demokraatia on meelelahutus ja äri. Äsjased valimised Ühendriikides on selle parim näide. Või nagu kõlab «Prostituudi laulu» teine salm:
«Lõpuks on ainult kõik, ainult enesemüümine –
turul me oleme vennad ja õed!
Tükkhaaval, jupphaaval, päevhaaval, tundhaaval
üksteisel’ müüme omad usud ja tõed.»