Sven Mikser.

FOTO: Liis Treimann

Ei teagi, kas sõber Eeriku itk on tema enda initsiatiiv või parteilisel korraldusel kirjutatud valvetekst, kommenteerib riigikogu väliskomisjoni esimees Sven Mikser (SDE) sotsiaalmeedias  Eerik-Niiles Krossi (Reformierakond) kriitikat uue koalitsiooni julgeolekupoliitika pihta.

Pigem see viimane, sest kuidagi ei usu, et vana luurekorüfee tõsiselt arvaks, et valitsuse pühendumust riigi julgeolekule saab adekvaatselt hinnata teksti mahu või sõnavahu põhjal. Sama mõõduga vastates võiks ju väita, et uuele koalitsioonile on julgeolek vanast valitsusest võrratult kõrgem prioriteet, sest seda teemat käsitleb meie leppe kõige esimene peatükk, samas kui Rõivase teise valitsuse tegevusprogrammis tuli vastav teemavaldkond ette alles kuuendana.

Tõsisemalt rääkides lubatagu selgitada: loodav koalitsioon on teadlikult otsustanud, et kogu lepe saab olema senistest lakoonilisem ja selgem, sõnastades üksnes iga valdkonna juhtimise üldpõhimõtted. Tahame vältida tühja kõminat stiilis «kaalume võimalusi asuda planeerima arendamise ja parendamise kava väjatöötamist ja koostame selle mõjude kompleksse analüüsi». Nii oleks küll üsna lihtne venitada valitsuslepe viiekümneleheküljeliseks lõheks, aga valitsuse töö sisule ja kvaliteedile ei annaks see midagi.

Kas Eerik tõesti kardab, et uus valitsus ostab sõduritele üksnes saapad ja jätab sokid ostmata, kuna viimaseid pole koalitsioonileppes eraldi üles tähendatud? Kui nii, siis võin teda siinkohal rahustada: uus koalitsioon ei tee Eesti julgeoleku osas mingeid järeleandmisi ega ühtegi hinnaalandust, vaid pühendub sellele sama tõsiselt kui kõik eelmised. Kus vaja, seal veel kirglikumaltki. Eesti on edaspidigi hästi kaitstud.

Sellele vaatamata usun, et küllap saame siis, kui koalitsioonilepe koos, lugeda veel mitme reformisti-propagandisti ahastavaid tõdemusi, et kui Rõivase valitsuse lepe moodustas 658 kilobaidise PDF-faili, siis Ratase valitsuse oma on kõigest 50 kilone Wordi dokument ning seega tosin korda lahjem.

Ahjaa, kui rääkida veel ka mainitud psühholoogilisest kaitsest, siis Eesti inimeste hulgas paanika külvamise raske töö võiks küll vastastele jätta. Omad saaksid soovi korral rakendada oma andeid ja võimeid Eesti kasuks ka hoopis konstruktiivsemal moel.