/nginx/o/2016/06/06/5480065t1h5b2f.jpg)
/nginx/o/2016/06/06/5480065t1h5b2f.jpg)
Kui keegi ütleb, et teab, mis hakkab maailmas juhtuma alates tuleva aasta algusest, kui ametisse astub USA 45. president Donald Trump, siis ta valetab. Mis hakkab juhtuma praegu, kuni jaanuarini, selleski on ainult üks asi kindel, nimelt see, et ei saabu mitte lihtsalt ülemaailmne totaalselt erinevate arvamuste ja pööraste ennustuste laine, vaid üksteise järel tekkivad prognooside tsunamid, kirjutab arvamusportaali kolumnist Jaak Jõerüüt.
Neid tuleks kainet mõistust säilitades hakata kaheks jagama. Ühed on need, mis üritavad toimuvat analüüsida ja mõtestada, teised need, mis on kirjutatud lootuses, et saaks kunagi hiljem hüüatada: «Ma ju ütlesin!»
Kui praegu ilmuks välja keegi, kes suudaks mulle tõestada, et teadis juba enne näitleja Ronald Reagani valituks saamist, mida president Ronald Reagan tegelikult korda saadab, siis luban talle kohe välja teha korraliku restoranilõuna. Trumpi ja Reagani võrdlus küll lonkab nagu võrdlused alati, aga on siiski võimalik.
Turud on juba reageerinud. Muidugi, turgude valitsejad, nii nähtavad kui ka nähtamatud, peavad üle kõige lugu kõiketeadmisest, poliitilised üllatused ajavad neil alati une ära. Ometi ei tõusnud börsikraadiklaaside temperatuur kohe mitte nii palju, nagu mõned kartsid ja mõned, vastupidi, ootasid.
Ka USA Kongress on vabariiklaste käes. See tõsiasi justkui kinnitaks võimu kontsentreerumist ja vankumatust. Teisalt aga – Donald Trumpi võidukõne ei olnud ksenofoobi ja klouni (teda on ka niimoodi kutsutud) võidukõne, nii tonaalsuselt kui ka sõnumilt oli see pigem kogenud poliitiku oma, ühendamisele kutsuv.
Kui jälgisin varahommikul Ameerika telekanalite otsestuudiote saateid, siis nenditi muu jutu sekka vahetpidamata, vastavalt valimistulemuste laekumisele, tõsiasja, et USA kaart joonistatakse nende valimistega ümber. See tähendas, et paljud vabariiklaste ja demokraatide kunagised «oma» osariigid ei ole enam endises seisus, valijate poliitilised eelistused muutuvad.
Eestis unustatakse vahel ära, et Ameerika Ühendriikide president on ka valitsuse juht, mitte nii nagu president meil kodus või naaberriikides. See võib analüütilist mõtlemist ja suure pildi mõistmist teinekord väänata lihtsustamise suunas. See võib raskendada arusaamist, kuidas Ameerika valija mõtleb ja mis teda huvitab tema oma väikeses, aga kallihinnalises elus. Igatahes on kiiduväärt, et Eesti uus riigipea pidas seekord kinni protokollilisest käitumisest ja õnnitles Donald Trumpi kohe.
Eks me kõik küsi endalt ja teistelt veel tükk aega, mis see siis oli. Mis toimus ja miks? Tuleb nõustuda mitme analüütikuga, et sellises tulemuses peegeldus ka protest eliidi, etableerumise ja nn endiste vastu, sõltumata sellest, kui selgelt või kas üldse defineerib keegi endale neid «endisi», establishment’i ja eliiti. Kui protestivaim on piisavalt suureks paisunud, siis nõutakse alati muutusi, see on inimeste loomuses.
See oli valimine ka päris tugevasti rassitunnuste järgi. Kui valged ameeriklased olid võitja vundamendikindlustajaks, siis teisele poole jäid kõik teised. Lihtne oleks seda nimetada lühidalt valimisrassismiks, aga siiski liiga lihtne nii komplitseeritud nähtuse puhul nagu enam kui kolmesaja miljoni elanikuga paljurahvuseline föderalistliku süsteemiga riik. Donald Trumpi võidukõne pühendus nimme rahvusliku ühtsuse igatsusele ja lubadustele see endale sihiks seada, aga selles vallas tulemusi saavutada on muidugi äärmiselt keeruline.
Kirevas arvamuste mosaiigis, mis juba täna täieneb meeletu kiirusega, on arukas märgata ka neid hääli, mis juhivad tähelepanu tema senisele, st ärialasele tegevusele. Nii edukaks ei saa äris kunagi juhuslikult, selleks on tarvis palgata väga häid asjatundjaid, selge see. Kas ta oskab presidendina kasutada oma vastavat kogemust ja ka poliitikas, tulevases Ameerika administratsioonis leida endale appi tõelisi oma ala spetsialiste, seda me muidugi alles näeme. Loota võib.
Üks küsimus, mis meid huvitab, on muidugi USA ja Venemaa suhted, selles kontekstis omaette Donald Trumpi ja Vladimir Putini suhted. See on alateema, mille puhul võib ju palju spekuleerida, ükskõik kui mustas või roosas tonaalsuses, aga mina ootaks ära nende esimese isikliku kohtumise. Isikukeemia rolli ei maksa mitte kusagil alahinnata ja distantsilt ei saa seda kuidagi selgeks.
Kui juba isikutest juttu on, siis mis puutub Eestisse, pooldaksin väga, kui uueks välisministriks ei saaks lihtsalt mõni tubli või parteiliselt kasulik inimene, nagu see on olnud juba pikka aega (kogu lugupidamise juures – Marina Kaljurand oli siiski diplomaat, mitte tule ja veega karastatud poliitik), vaid et selleks saaks mõni praktilisest välispoliitikast läbi imbunud ja nii Ameerikat kui ka Brüsselit tundev inimene, näiteks nagu (või nimelt) Jüri Luik.
On klišeelik öelda, et ennäe, maailm on jälle muutunud. Ometi on meid vägagi mõjutavas euroatlandilises sfääris toimunud lahkuva aasta jooksul kaks erakordselt mõjuvat sündmust ka omaette võetuna, rääkimata nende koosmõjust. Need on Brexit ja superriigi USA üllatuspresident.
Eesti riik tervikuna ja muide ka uus valitsus, olgu selle koostis milline tahes, tunneksid end tunduvalt kindlamana, kui välispoliitikat ei peaks keegi jälle õppima hakkama. Selleks pole meil enam aega!
Väga palju ja õigustatult on kirjeldatud Donald Trumpi kampaaniat, seda sõimatud, põlastatud, imestatud, selle üle on ilgutud. Okei, tõsi, kampaania repertuaari koostamine tänapäeva PR-maailmas on kui mitte A ja O teel võiduni, siis A pluss vähemalt pool O-d. Kuid ma tahan lõpuks korrata kõikide valimiste, kõikide võimuvahetuste põhitõde: võimuvahetumise plahvatuse sütikuks on alati eelmise valitsusperioodi teod ja tegematajätmised. See ongi demokraatia sisepõlemismootori lühike kirjeldus.
Jaak Jõerüüt on kirjanik ja diplomaat. Ta on olnud Eesti suursaadik Soomes, Itaalias, Küprosel, Maltal, ÜROs, Lätis ja Rootsis ning avaldanud 22 raamatut, mis on tõlgitud mitmesse keelde.