Jarmo Mäkelä

FOTO: PEETER LANGOVITS/PM/SCANPIX

Uusi valesid on kerge välja mõelda, aga kõiki valesid pole võimalik ümber lükata. Seda kommunikatsiooni raudreeglit tuntakse Venemaal väga hästi.

Kui soomekeelse MV-lehti asutaja, Venemaa «kaasmaalane», Barcelonas elav Ilja Janitski sai Soomes süüdistuse, sildistas uudisteagentuur TASS selle tagakiusamiseks meelsuse tõttu: ta oli kritiseerinud Soome ametnike tegevust, toetanud rahvalikke liikumisi ja süüdistanud Soome suuremaid meediakanaleid valetamises. Viis päeva hiljem vahendas TASS oma lugejatele rõõmusõnumit: Hispaania kohus oli Janitski kõigist süüdistustest vabastanud!

Kui mõni venelane tahaks aru saada, mis neis uudistes on tõde ja mis mitte, ei oleks tal see võimalik.

Kõike järgnevat on võimalik mõista ainult õigusriigis elades: Janitskit ei süüdistata valedes seisukohtades, vaid seaduste rikkumises; Hispaania kohus ei võtnud seisukohta, kas Janitski on süüdi või süütu, ja taotlust tema väljaandmiseks Soomele käsitletakse alles hiljem.

Soome maksumaksjate kulul Tampere Ülikoolis koolitatud Karjala tüdrukust Nadežda Jermolajevast on aastatega arenenud karm Soome vaenlane. Tema lood Vene valitsuse lehes Rossiskaja Gazeta loovad Soomest täiesti uutmoodi pildi. 24. oktoobri artiklis iseloomustas ta Soomet kui lõputute, kilomeetritepikkuste leivasabade maad.

Ega Jermolajeva seda ise välja ei mõelnud. Soomes veedetud aastate jooksul lõi ta kontaktivõrgustiku, mida nüüd oma juttudes ära kasutab. Väikseimgi probleem ei jää tal märkamata ja võrgustikus leidub alati keegi, kes ta väited õigeks tunnistab. Leivasabade asjas anti see roll Tampere Ülikooli professorile Juho Saarile.

Sama liini jätkas paar päeva hiljem uudisteagentuur Regnum, rääkides, et 12 protsenti Soome rahvast elab vaesuses. Puudusekannatajate arvuks saadi 660 000 inimest.

Rosbalt esitles 26. oktoobril nähtavalt president Sauli Niinistö ütlust, mille järgi polnud Vene hävituslennukite piiririkkumised provokatsioon, vaid olid seotud raketisüsteemide Iskander viimisega Kaliningradi. Tegu oli siis hoolimatusega, mille tegi Soome seisukohalt vaenulikuks Venemaa kaitseministeeriumi väide, et hävitajad olevat olnud õppelennul ja mingit piiririkkumist ei toimunud. Isegi Rosbalt pidas seda viimast nii ilmseks valeks, et ei vaevunud seda isegi mainima.

See meenutab ajaloolist anekdooti: Stalin olevat Paasikivile öelnud, et kuigi Soome on väike maa, ei tähenda see, et soomlastel oleks alati õigus. Nüüd võiks tõdeda, et kuigi Venemaa on suur, ei anna see siiski õigust valetada alati ja kõiges.

Karm saatus, mis on saanud osaks marssal Mannerheimi mälestustahvlile Peterburis, on viinud jätkuaruteluni. Venemaa sõjaajaloo seltsi esimees, kultuuriminister Vladimir Medinski kaitses oma rolli Rossiiskaja Gazeta artiklis. Ta meenutas, kuidas Mannerheim keeldus Leningradi ründamast ja takistas ka sakslasi ründamast Soome positsioonidelt. Rahu tehti niipea, kui Mannerheimist sai Soome president. Aga Medinski tunnistab ka kaotust. Ta kommenteeris tahvli muuseumisse viimist nii: «Kõik on nüüd hästi. Paremat lahendust ei oleks saanud välja mõeldagi.»

Soomes on juureldud, mis võis olla mälestustahvli avamise algne mõte. On arvatud, et taheti võtta endale teise rahva sangar ja rõhutada nii Soome ja Venemaa ühist ajalugu just enne Soome iseseisvuse juubeliaastat. On viidatud septembris telekanalis NTV näidatud dokumentaalsaatele, kus Mannerheimi käsitleti heas valguses. Kui ma oktoobri alguses Peterburis Soome peakonsulaadis käisin, öeldi sealgi saatele viidates, et sellega on Kreml oma seisukoha öelnud: tahvel jääb oma kohale.

Saate järel aga tulistati tahvlisse paar auku, seda peksti kirvega ja lõpuks võeti üldse seinalt maha.

Nii võitis aastakümnetepikkune viha ja valede külvamine katse kasutada ajalugu praeguste poliitiliste eesmärkide tarbeks. Meie, soomlaste seisukohalt on hea, et viha keskendus seekord vaid elutule metalltahvlile.

Artikkel ilmus algselt ajalehes Helsingin Sanomat (4.11). Postimees avaldab selle autori ja väljaande loal.