Ajakirjanik Ene Pajula FOTO: Tairo Lutter

Muidugi teab mammi elukogenud inimesena, et eestlane pole ilmaski rahul. Ta on arvanud, et enamasti käib rahulolematus ilma kohta: liiga palav, liiga külm, liiga vihmane, liiga põuane, liiga palju lund, liiga vähe lund, liiga tuuline, liiga tuuletu, liiga päikseline, liiga pilves… Vahel tabab mammigi ennast kirumas, et vihma üldse ei saja ja veevärgiveega aeda kasta on kulukavõitu. Või sajab vihma nii, et pane peenarde vahele minekuks kalavinskid jalga.

Tellijale Tellijale

Samasugust torinat kostis ka presidendivalimiste ajal: kes kandidaatidest liiga kehvasti valmistunud, kes liiga hästi valmistunud, kes liiga pika, kes liiga lühikese jutuga, kes lubas liiga palju, kes lubas liiga vähe, kes liiga kogenud poliitik, kes liiga algaja poliitik ja nii lõputult. Kodus mängib mammil raadio hommikust õhtuni ja nii kuuleb ta ka «rahva häält» ehk kuulajate kommentaare.

Mammi sõbrad ütlevad, et ta on masohhist, sest mitte keegi ei helista raadiosse, et öelda, kõik on hästi. Enamasti helistatakse raadiosse, et öelda, kui palju asju siin riigis on kehvasti. Tegelikult on mammil kohaliku toidupoe ees nööbist kinni võetud ja öeldud, et kui midagi on hästi, siis on see normaalne, sellest ei pea rääkima ega kirjutama. Kirjutama ja rääkima peab sellest, mis on halvasti. Nii et mammi ei oskagi hetkel seisukohta võtta, kas alljärgnev on asjakohane või pole.