Politoloog Vassili Žarkov FOTO: Erakogu.

Vene politoloog ja ajaloolane Vassili Žarkov räägib intervjuus Postimehele Venemaad haaranud hurraa-patriotismist, impeeriumiidentiteedist ja sellest, miks pole tänapäevalgi kuhugi kadunud nõukogulik mentaliteet ja elulaad.

Tellijale Tellijale

-Nõukogude Liit lagunes juba 25 aastat tagasi, aga homo soveticus eksisteerib tänini. Kuidas on võimalik, et riiki ennast enam pole, kuid nõukogude inimene oma eripärase mõtlemis- ja käitumismustriga on jäänud?

See on seotud sellega, et alles on põlvkonnad, kes elasid ja kasvasid Nõukogude Liidus. Need inimesed moodustavad enamiku neist, kes võtavad endistes liiduvabariikides vastu poliitilisi otsuseid, eeskätt kehtib see Venemaa kohta.

Erinevalt Balti riikidest oli Venemaal nõukogulikku elukorraldust 70 aastat järjest, põhimõtteliselt kolm inimpõlve. Selle aja vältel hävitati ettekujutus mingist muust elukorraldusest kui see, mida me enda peal Liidus tunda saime. Inimesed ei tunne teistsugust elu.

Homo soveticus kujunes mitme põlvkonna vältel. Need vanakesed, keda mäletan 1980. aastatest, olid vähem nõukogude inimesed kui hilisem komsomolipõlvkond, kes sündis 1960. aastatel ja on üles kasvatatud nõukogude vaimus. Nemad on suuresti need, tänu kellele homo soveticus Nõukogude Liidu lagunemise üle elas.

-Mis üldse muudab praegusaegse nõukogude-rudimentidega inimese kuidagi eriliseks?

Põhiline homo soveticus’ega seonduv probleem on absoluutne anoomia: ühiskondlikud väärtused, mis eksisteerisid vabas maailmas, osutusid neile vastuvõetamatuks. Peale selle on homo soveticus’e teadvus seatud nii, et mingisuguseid väärtusi ei eksisteerigi, vaid elus panevad kõik paika sotsiaaldarvinistlikud jõud.

Seetõttu ei usu need inimesed ei demokraatiasse ega valikuvabadusse ega sellesse, et mingeidki reegleid peaks järgima. Just nemad on need, kes pargivad auto sinna, kuhu on keelatud parkida, või invaliidikohale. Sest kui keegi ei näe, siis ei juhtu midagi. Need inimesed varastavad kõikjalt, kus võimalik, ja peavad end kohatult üleval ka näiteks rahvusvahelisel areenil.

Tänapäevane homo soveticus on valelik ja arg olend, kes teeb panuse jõule, kui võib seda endale lubada. Kui ta kohtab ise jõudu, siis ehmub, tardub ja vaikib. Nõukogude inimene teab, et tööga pole võimalik elus midagi saavutada, ja panustab seepärast alatusele, isiklikele sidemetele, seaduse mittetundmisele ja eiramisele. Ma ise loodan, et põlvkonnavahetusega muutuvad asjad Venemaal ja mujal Ida-Euroopas paremaks.

-Venelased Venemaal ja väljaspoolgi peavad tähtsaks impeeriumi sellisena, nagu seda mõisteti 19. sajandil: suur territoorium, toormemajandus, sõjalised võidud kuskil kaugetel maadel. Miks see nii on?

See, kuhu sattus Venemaa pärast Nõukogude Liidu lagunemist, on tupiktee. Vene rahvuslik identiteet on lahutamatu impeeriumist.

Kes üldse on venelased? Kuni revolutsioonini 1917 olid venelased talupojarahvas ja Venemaa agraarmaa. Kui keegi võeti sõjaväkke, oli see tragöödia. Kuulake vene rahva sõdurilaule – need on kurvad. Venelastele ei meeldinud eriti sõdida ja ka Veebruarirevolutsioon algas ju soovist mitte sõdida.

Bolševikud seevastu vaatlesid Venemaad oma utoopilise maailmavallutusplaani platsdarmina, mõistes, et maailmarevolutsioon ei tule homme, vaid selleks on vaja valmistuda. Nad tegid panuse Nõukogude Liidu muutmisele militaarimpeeriumiks.