Priit Humal: Rail Balticu praegune lahendus vääribki kriitikat

Priit Humal Foto: Erakogu

Vastus Kristjan Kaunissaare vastulausele «Priit Humala artikkel põhineb valedel alustel» (PM 21.10).

Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium on ka varem püüdnud projektile kriitika tegijate argumente pisendada, näiteks paari aasta eest Hardo Aasmäe seisukohti  valefaktidega kummutades. Toona aitas asjasse selgust luua artikkel «Rail Balticu müüjad» (võrgus 27.01.15). Nüüd on Rail Balticu projekti koordinaator Kristjan Kaunissaare asunud samale libedale teele nn 101 kirja ja allakirjutanu esitatud faktide ümberlükkamisel.

Räägime aiast või aiaaugust?

On kahju, et majandus- ja kommunikatsioonimüsteeriumi (MKM) vastulausetes on keskendutud oskuslikule sõnamängule. Keegi ei väida vastu ega vaidlegi selle üle, et valitsus üksi ei saa RB raha omatahtsi ümber tõsta või et RB-le antud raha saab kasutada vaid selleks, milleks see on eraldatud. Oma õigeid väited rõhutatakse, ent lisaks peaks tagasisides olema näha ka vastus oponendi argumentidele. Piltlikult öeldes räägitakse  aiaaugust ja uue aia ehitamisest. Kui väidet, et aiaaugu parandamine on soodsam uue aia ehitamisest, pareeritakse väitega, et uue aia ehitamiseks antud raha ei saa kasutada aiaaugu parandamiseks, siis pole osalistel tegelikku tahet diskuteerida küsimuses, kumb lahendus on soodsam. Sisuline küsimus jääb aga vastuseta. Lõppu lisatakse veel ähvardus, et kui me uut aeda ehitama ei hakka, jääme ilma nii rahast kui ka aiast (sest ka praegune vana ja auklik laguneb lõpuks ära).

Kaunissaare väide on vastuolus ELi määrusega

Vastulauses 101 kirjale väitis hr Kaunisaare, et raudtee taristutasudesse võib arvestada mõistliku kasumi. Ometi on selline väide otseselt vastuolus ELi rongiliikluse tasude määrusega (EL 2015/909). Ka saates «Vabariigi kodanikud» jäi hr Kaunisaare oma väite juurde, öeldes, et väikse kasumi võib saada lühiajaliselt ebatäpse prognoosi tõttu. Samas unustas ta, et järgmisel perioodil annab ebatäpne prognoos kahjumi. Tema vastulause sisaldab veel mitut kahtlast väidet, mille täpsustamiseks saatis MTÜ ARB ministeeriumile 12 punktist koosneva teabenõude ja selgitustaotluse. Paraku pole vastust seni laekunud ühelegi punktile ning varasema selgitustaotlustele vastamise praktika järgi ei pea MKM seaduses toodud vastamistähtaegadest kinni.

Laiema tausta avamiseks siinkohal väike vaade ajalukku. Aastal 2010, kui Siim Kallas sai ELi transpordivolinikuks, oli paigas TEN-T ehk põhivõrgu koridoride süsteem ning nende arendamiseks ja rahastamiseks oli eelarveperioodil 2007–2013 ette nähtud kaheksa miljardit eurot. Sellest rahastati 30 prioriteetset projekti, sh 18 raudteeprojekti ja Rail Balticu Tartut läbiv koridor, nende hulgas numbriga 27 https://ec.europa.eu/inea/en/ten-t/ten-t-projects/projects-by-priority-project/priority-project-27.

Kasutult seisvad projektid ja vähenev toetus

Uuringud näitasid, et süsteem ei toiminud hästi. Osa ELi rahastuse saanud projekte seisis kasutusele võtmata või ei saanud soovitud tulemusi. Selgus, et kui projektidele oli ette nähtud ELi toetus 30 protsenti, siis valmimisel oli toetus palju väiksem. Keeruliste piiriüleste projektide puhul juhtus, et tegelik toetus langes alla kümne protsendi.

Raha püüti juurde leida, et liikmesriigid siiski suurema riskiga piiriüleseid projekte teeksid. Kuid projekti riskid jäävad ikka liikmesriigile! Kui suur osa suurema raha eest tehtud projekte osutub tagantjärele mõttetuks, hindab kontrollkoda pärast nende teostamist.

Ühtekuuluvusfondist 11 miljardi euro CEFile saamiseks andis heakskiidu ka Eesti valitsus: https://dhs.riigikantselei.ee/avalikteave.nsf/documents/NT0017508E/%24file/11-02441-3.pdf. Eestil on nüüdsel eelarveperioodil Ühtekuuluvusfondist saada 1073 miljonit eurot. Kui Ühtekuuluvusfondist ei oleks kantud mainitud raha CEFi, siis võinuks Eesti osa (mille kasutusvaldkond on laiem) olla üle 100 miljoni euro suurem. See on muidugi juba vana otsus, tagantjärele muutmise võimalus pole reaalne ega ole ka artiklis kirjeldatud. Ammuse otsuse kirjeldamise eesmärk oli avada laiemat tausta ning illustreerida «raha jäävuse seadust»: kui kuhugi raha juurde antakse, siis kuskilt see kaob. Meile muidugi meeldiks mõelda, et raha võetakse ära mujalt, näiteks Kreekast, ja antakse meie projektile. Tegelikult valvavad liikmesriigid oma eraldisi ja meetmeid karmilt.

Leedu taotlust ei rahuldatud põhjusega

Euroopa Ühendamise Rahastu (CEF) määruse EL 1316/2013 artikkel 11 räägib Ühtekuuluvusfondist ümber paigutatud 11 305 500 000 euro suuruse summa kasutamisest CEFi projektide jaoks. Just seda raha taotles Eesti Rail Balticu projekti rahastamiseks ning taotlus rahuldati esmalt otsusega C(2015)5274 Annex 1 B.

CEFi taotlusvoorudes olemasoleval raudteel kiiruse suurendamiseks jättis Eesti rahataotluse esitamata. Leedu esitas, kuid see jäeti rahuldamata, kuna teised Balti riigid eelistasid uut trassi. Seda 2015. aasta suvist surveavaldust, mille kohta ilmus ka meil mitu artiklit, pidasin silmas «sõja» all Leeduga, mitte hiljutist hankelepingute vaidlust, nagu hr Kaunissaare vastulauses viitab.

Eesti ettepanekud on ka olulised

Kuna minu artikkel puudutas ka tulevikus ELi eraldatava raha võimalikku kasutust teisteks projektideks, siis on asjakohane lisada, et CEFi lisasse ei teki märgitud projektid «tsaari käsul», vaid liikmesriikide ettepanekute alusel ja koostöös. Kuni AECOMi uuringuni kulges prioriteetne projekt läbi Tartu. Uuringu tulemuste põhjal joonistati ta otse, kuid ELi eesmärk pole trassi nii täpselt dikteerida. Kui uus tasuvusuuring ja Balti riikide soov näitavad, et rahvuslikest huvidest lähtudes on otstarbekam juhtida trass läbi Tartu, on võimalik ka seda joont kaardil tagasi muuta ja järgmisel eelarveperioodil on otsetrass juba unustatud.