Edward Lucas

FOTO: Mihkel Maripuu

Viibisin äsja Eesti valitsuse korraldatud põneval konverentsil, kus käsitleti psühholoogilist sõda. Osalejate seas oli Eesti luurajaid, poliitikuid, sõjaväelasi ning ajakirjanikke ja asjatundjaid Ameerikast, Soomest, Lätist, Leedust, Poolast ja Ungarist. Chatham House’i reeglite kohaselt ei saa ma nimesid nimetada. Kuid selgelt joonistus välja kolm suurt teemat.


Esiteks tunnevad eestlased, et nad on koos oma naabritega sattunud keset väljakuulutamata sõda. Nad on kindlad, et Venemaa püüab koordineeritud ja hästi rahastatud kampaaniaga õõnestada nende riikluse aluseid, kinnistada neile natside käsilaste maine ning õhutada nende venekeelse elanikkonna seas rahulolematust ja tekitada sõna otseses mõttes viies kolonn.

Ühe kõrgema valitsusametniku esitlus tõi välja konkreetseid näiteid ning heitis valgust sellega seotud teemadele ja kanalitele.

Seda on võimalik tõlgendada mitmeti. Ma kahtlustan, et sugugi mitte kõik Venemaa ajakirjanduses ilmuvad negatiivsed kommentaarid või kallutatud uudised ei ole lähtunud otsesest kõrgemalt tulnud korraldusest. Eelarvamused võivad paljudel juhtudel välja lüüa alateadlikult.

Ometi on hämmastav, kuidas negatiivsed uudised ilmuvad või kaovad vastavalt sellele, millise Balti riigiga üritab Venemaa parajasti sõbrustada või jõuvõtteid kasutada. Ma võin mõista, miks eestlased on nii mures (muide, kui ma oleksin soomlane, oleksin samuti mures). Eriti palju mõtteid tekitas venelaste välismaistes infosõjaoperatsioonides kasutatava sõnavara analüüs. Peatuge järgmine kord, kui näete selles kontekstis sõna «humanitaarne», ja uurige hoolikalt, kes või mis võib selle taga seista.

Teiseks võib ravim mõnikord olla hullem kui haigus ise. Konverentsil esitatud sõjaline analüüs oli rõõmutu, vapustav ja kohe tegutsemist nõudev. Ma saan päris hästi aru, miks valitsustel on vajalik ette võtta infosõja pealetungioperatsioone (Ameerikas kannab see mittemidagiütlevat nimetust «avalik diplomaatia»). Ja ma saan aru, miks on vajalikud ka kaitsemeetmed. Siiski oleks ekslik pidada kohalikku ajakirjandust selles osas vaenlaseks või partneriks.

Mõned Eesti ametiisikud paistavad päris tõsimeeli uskuvat, et nende enda kodumaa ajakirjanikud on laisad, korrumpeerunud, mitte millekski kõlbavad propagandistid, kelle ühiskonda lagundavad negatiivsed ja sensatsiooni taotlevad lood kahjustavad riiklikke huve.

Eriti osutavad nad sellele, et rahvuslikesse müütidesse tuleks suhtuda aupaklikult: nii nagu ei kogu keegi lapsi enda ümber ega hakka perekonnaalbumit lehitsedes rääkima õnnesäraste piltide taga peituvatest abielurikkumistest, julmusest, silmakirjalikkusest ja muust varjul hoitavast mustast pesust, nii peab ka ajakirjanike ülesanne olema mitte mõnitada, vaid ülistada kõike seda, millest moodustub rahvuslik identiteet.

Ma ei ole sellega üldse nõus ja ütlesin oma arvamuse ka välja. Venemaa ja Eesti suureks erinevuseks on asjaolu, et Eesti ajakirjandus on nii vaba, et võib olla jäme, sarkastiline, labane ja lugupidamatu. Mõnikord on see kurnav, aga igal juhul on parem käratsemine mänguväljakul kui vaikus vangikongis.

Oleks hirmuäratav, kui Eesti ajakirjanikud suhtuksid oma maa juhtidesse samasuguse aupaklikkuse ja lömitamisega nagu nende piiritagused kolleegid. Vaba ajakirjandus on riigikaitse esindajatele suurepärane platvorm vaenuliku propaganda tõrjumiseks ja oma ideede esitamiseks. Aga selleks peab ajakirjandus kõigepealt olema vaba.

Kolmas suur probleem on raha. Kuidas peaks väikeriik suutma ülal pidada kõrge kvaliteediga ajakirjandust, mida demokraatia vajab? Mida väiksem on turg, seda suurem on surve mängida sensatsioonilisuse peale ning anda järele kommertslikele (või poliitilistele) «sponsoritele».

Ma olen õhukest riiki pooldav pistrik ja väldin seniajani oma kodus televisiooni, sest mulle ei meeldi BBC kohustuslik litsentsitasu. Aga sellistes maades nagu Eesti on maksumaksjate toetus hea ajakirjanduse – näiteks avalik-õiguslik televisioon ja raadio – ülal pidamiseks riiklikule julgeolekule otse eluliselt vajalik. Ka venekeelsed programmid peaksid olema paremad.