Kui me laseme piirikaubandusel praegu plahvatuslikult kasvada, on see kõva maksahaak kogu Eesti majandusele, kirjutab A. Le Coqi juhatuse esimees Tarmo Noop, kirjeldades, kuidas piiril edenevad peale alkoholipoodidele ka teisi kaupu müüvad poed.
Tellijale
Tarmo Noop: piirikaubandusel ei tohi lasta kasvada! (4)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olen tähele pannud, et ükskõik millise probleemi tekkides on alati kolme tüüpi inimesi. Ühed, kes näevad probleemi ja saavad sellest aru, teised, kes näevad probleemi, kuid ei saa sellest aru, ja kolmandad, kes ei näe probleemi ega saa ka sellest aru.
See, et meil on alkoholiaktsiisi vahe tõttu tekkinud piirikaubandus Lätiga, on fakt ja seda enam tagasi ei pööra. Eesti õlleaktsiis on praegu juba kaks korda kõrgem kui Lätis. Kuid selleks et aru saada, mida see endaga kaasa toob, pole vaja muud, kui minna kohapeale vaatama ja natuke ka mõelda. Veelgi parem oleks minna mõnda riiki, kus piirikaubandus õitseb (näiteks Taani), ja õppida nende kogemustest.
Kuid räägiksin natuke kõigepealt arvudest. Lugesin huviks septembri lõpus artikleid Tõnis Ojalt (Postimees) ja Erik Mooralt (Eesti Ekspress), kes väidavad, et mingit piirikaubandust meil Lätiga eksisteerida ei saa, kuna ei ole võimalik, et Valkas-Ainažis-Ruhjas käiks neil päevas rohkem kui tuhat ostjat ja aktsiisivahe näiteks õllekohvri pealt on meil Lätiga ainult 21 senti, mille pärast sinna ostma minna küll ei tasu. Ilmselgelt pole kumbki ajakirjanik piiril käinud ja tõenäoliselt ei jaga ka kaubandusmatemaatikat (mida ei saa neile otseselt ette heita).