Ma polnud vist veel 20-aastanegi, kui üks mees mind esimest korda lõi. Ta oli karismaatiline, minust kaks korda suurem ja… lõi mulle vastu vahtimist, sest ma keeldusin järgmisest dringist. Ning ma läksin ikkagi temaga sel õhtul koju.
Dagmar Lamp: kui mind esimest korda löödi... (1)
12. oktoober 2016, 10:15
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meie suhe lõppes varsti pärast seda, aga ma mäletan seniajani seda kohutavat hirmu, mis ma sel hetkel tundsin. Me olime avalikus kohas kümnete inimeste ees, ent keegi ei teinud midagi. «Ah, mingi nende omavaheline asi,» mõtles ilmselt mõni. «Õige mees, paneb naise paika!» leidsid ehk teised.
Tegelikult ma muidugi ei tea, mida toonased pealtvaatajad võisid arvata, aga ma aiman, sest ma loen täpselt samu arvamusavaldusi endiselt kõikjalt. Pärnu naisepeksjast Jaan, kes piinas oma naist kaks aastat – seejuures ka siis, kui naine oli rase – sai karistuseks 1,5 aastat tingimisi. See otsus tekitab paljudes viha, kuid välja on ilmunud ka teatud kontingent, kes loobib tüüpküsimusi.
Miks see naine siis ära ei läinud? Kuidas on peks tõestatav, kui seal olid kohal ainult nemad kaks? Äkki see naine ikka näägutas ise? Kas te siis ei tea, et naised võivad olla väga manipuleerivad?! Ja mu lemmikküsimus: kuidas me saame objektiivselt hinnata, et naine tundis päriselt surmahirmu? Äkki see on põhjendamatu?
Mulle meenus mu enda hirm. Hirmu, mida suur hulk naisi iga päev tunneb, on raske sõnades edasi anda. See on midagi, mida mehed ei mõista. Naised elavad pidevalt teadmisega, et nad on ohus. Nad on ohus jooksurajal («Ära kanna siis pargis liibuvaid spordiriideid, ise sa norid seda!»), pimedatel tänavatel («Aga mis te ronite sinna?!»), ööklubides ja ühissõidukites («Ma tegin sulle ju komplimendi, sa lehm, mida sa pirtsutad?!») ning nad on ohus ka koduseinte vahel.
Ometi on inimestel ikka taipu küsida, kas see hirm on reaalne.
Sellest, kui mind esimest korda löödi, on möödas üle kümne aasta ning see mees saadab mulle seniajani vahel vihaseid kirju. Hiljuti sain ma võõralt inimeselt «fännikirja», milles ta soovitas mul end ära tappa – sest talle ei meeldinud miski, mida ma Postimehes kirjutasin. Ma ei julgenud seda kolumni kirjutada, sest mu esimene ja põhiline hirm oli: millised on tagajärjed mu isiklikus elus, kui ma jälle naistevastase vägivalla vastu sõna võtan?
Jaani-sugustel meestel on oluline näha hirmu oma ohvri silmis. Näha, kuidas ta võpatab, tunda, et nad on üle, et nad kontrollivad. Rusikajõule lisaks kasutatakse selle tunde saavutamiseks tohutul hulgal emotsionaalset vägivalda, kuniks ohver on nii tümaks tehtud, et ta ei julge enam hingatagi. Sellises olukorras küsida, kas hirm on reaalne või on sel siiski suured silmad, on jabur. Mul on hea meel, kui on inimesi, kes sellest hirmust aru ei saa.
Hirmust tuleb üle olla, kuid see hirm on olemas. See on reaalne.