Eesti ÜRO julgeolekunõukogu mittealaliseks liikmeks saamise soovi juures on tekkinud paljudel küsimusi, mida see kampaania siis tegelikult endast kujutab, kirjutab ÜRO Julgeolekunõukogu kampaania erivolitustega diplomaatiline esindaja Margus Kolga.
Margus Kolga: kolm kampaaniaelementi, mille abil Eesti ÜRO Julgeolekunõukogusse pürgib
11. oktoober 2016, 19:26
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kampaaniaid on muidugi erinevaid, eks nende sisu ja vormi paneb paika see, kuhu kandideeritakse ja missugune on valimisreeglistik. Samas on tegu valimisega, kus võidab see, kes rohkem hääli saab. Rohkem hääli saab tavaliselt see, kes rohkem kõnetab, oma sõnumitele toetust leiab ja kampaanias paremini silma paistab. Sisulisest küljest olen juba varem kirjutanud, mistõttu keskendun nüüd rohkem vormile, sellele, mida tuleb teha, et sõnum kõnetaks ja õigete kõrvade vahele püsima jääks.
Tinglikult võiksime oma kampaanias eristada kolme põhielementi, mis on muidugi omavahel seotud ja peaksid üksteise mõju võimendama. Nendega tuleb tegelda nii Tallinnas, New Yorgis kui ka teistes ÜRO peamiste kontorite asupaikades, nagu Genf, Viin, Nairobi, aga ka mujal maailma pealinnades. Pole olemas rusikareeglit selle kohta, missugune neist tegevustest kindlustaks valituks osutumise. Pigem tuleb tasapisi proovida kõike, sest kõikide munade panemine ainult ühte korvi vähendab kokkuvõttes edukuse tõenäosust. Siin tuleb tõdeda ka seda, et kui meil poleks konkurentsi, nagu juhtus Leeduga, siis ei peaks me nii palju vaeva nägema. Nüüd, kui see on aga vajalik, võiks püüda kampaaniast Eestile võimalikult palju kasu lõigata.
Kampaania juba käib
Esmalt tuleb aga märkida, et kampaania tegelikult juba käib, ehkki veel mitte viimase faasi intensiivsuses. Esindus ÜRO juures New Yorgis on pärast 2005. aasta otsust Eesti kandidatuur üles seada asunud samm-sammult laiendama oma tegevusvälja ja suurendama aktiivsust. Sellele on aidanud kaasa ka meie liitumine Euroopa Liiduga, mis suurendas oluliselt meie informeeritust ja teemaderingi, millel tuli ja tuleb ka edaspidi kätt pulsil hoida.
Samasse ritta paigutub ka Eesti kuulumine teistesse ÜRO põhinõukogudesse: 2008–2010 ja 2015–2017 Majandus- ja Sotsiaalnõukokku (ECOSOC) ning 2013–2015 Inimõigustenõukokku. Lisaks on oldud ka selliste allkehamite nõukogu liige nagu Arenguprogramm (UNDP), Rahvastikufond (UNFPA), Lastefond (UNICEF), Naisteorganisatsioon (UNWomen) ning Teadus- ja Kultuuriorganisatsioon (UNESCO) ning kantud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu osalisriikide assamblee presidendi koormat.
Praegune saadik New Yorgis Sven Jürgenson on sel aastal ka Lastefondi president ja ECOSOCi asepresident. Seda kõike on tehtud eelkõige küll seepärast, et nimetet organisatsioonid seisavad selle eest, mida väärtustab ka Eesti, aga taustal on olnud kogu aeg ka teadmine, et sellisest osalusest saadud teadmised, oskused, kogemused ja nähtaval olek toetavad julgeolekunõukokku saamise eesmärki. Viimase viie aastaga on kasvanud ka New Yorgi esinduses töötavate diplomaatide arv, järjest rohkem on hakatud sõna võtma erinevatel teemadel, ka julgeolekunõukogu avatud aruteludel, järjest tihedamalt külastavad ka Eesti poliitikud ja kõrgemad riigiametnikud ÜRO peakorterit.
Eesti kampaania viimane faas
Kuid mida siis peaks tähendama see kampaania nn viimane faas? Tooksin siin esile kolm elementi.
I element. Eesti osaluse tõhustamine ÜRO igapäevatöös. See eeldab senisest rohkem sõnavõtte, regulaarselt korraldatavaid temaatilisi kõrvalüritusi, tegevust allkehamites, kus saab oma kandidatuurisõnumit võimendada. See tähendab ka Eesti poliitikute, valitsuse liikmete ja riigiametnike regulaarsemaid külastusi ÜRO New Yorgi või teistesse peakorteritesse ning osalemist ÜRO korraldatavatel tippkohtumistel. See tegevus on plaanitav ja juhuslikkust saab vältida. Näiteks on julgeolekunõukogus hakatud viimastel aastatel kasutama rohkem formaati, mida kutsutakse avatud aruteluks. Sellised arutelud toimuvad kindlatel üleilmse julgeoleku teemadel ja on tihti seotud ka inimõigustega. Julgeolekunõukogu presidentuur roteerub iga kuu ja peaaegu reegliks on muutunud, et iga president korraldab vähemalt ühe avatud arutelu, mõni aga kaks, usinam isegi kolm. Avatud aruteludel on õigus sõna võtta ka julgeolekunõukokku mittekuuluvatel riikidel. Eesti on seda võimalust siiani üpris tihti kasutanud, vahel ka välisministri tasemel. Seda tuleb lihtsalt jätkata ja end veelgi nähtavamaks ja sõnumit veelgi kuuldavamaks teha. Sama puudutab ka peaassambleed, mille igal istungjärgul toimub 2–3 kõrgetasemelist arutelu ja temaatilist kohtumist. Needki pakuvad võimaluse sõnumeid edastada ja kaasa rääkida. See kehtib ka muude vähem prominentsete formaatide kohta, nagu näiteks FOSS või ACT või UNICEFi nõukogu ja ECOSOC, mille liige me veel poolteist aastat oleme.
Lisaks on Eestil leping rahvusvahelise mõttekojaga, mille nimi Rahvusvaheline Rahuinstituut (International Peace Institute – IPI), kus on esinenud nii Eesti Vabariigi president kui ka peaminister. Tegemist on instituudiga, mille tuntus ja renomee ÜRO peakorteris, aga ka laiemalt on kõrge ja mille korraldatavad üritused on alati rahvarohked. Loengusarjade korraldamise kõrval teeb IPI ka teadustööd ja uuringuid. Uuringuid kasutades saab ÜRO enda toimekultuuri tõhusamaks muuta või siis võtta need konkreetsete poliitikaettepanekute väljatöötamisel aluseks. Näiteks Uus-Meremaa tegi oma julgeolekunõukogu kampaania ajal IPIga tihedat koostööd, mille tulemuseks oli uuring, kuidas aidata väikeriikidel ÜRO tohutus masinavärgis tõhusalt toimida. Miks ei võiks meie näiteks teha uuringut internetivabaduse ja selle heade külgede, aga ka selles peituvate ülesannete väljaselgitamiseks? See on praegu küll vaid uitmõte.
II element. Eesti kui eduka ja hakkamasaava riigi ning rahva tutvustamine ÜROs. Selleks et hääli koguda ja toetust kinnistada, on peale kandidaadi julgeolekuarusaamade alati kasulik end mitmekesisemalt tutvustada. Nii saame Eestit ja selle identiteeti laiemale maailmale tuttavaks teha, oma saavutustest, elu- ja mõttelaadist, aga ka ajaloost ning selle eripäradest rääkida. Teatud traditsiooniks on saanud, et riigid korraldavad oma ametliku kampaania avapauguna vastuvõtu või kontserdi, millele antakse rahvuslik värving ja tutvustatakse seal oma saavutusi. Samasugune vastuvõtt on tavapärane ka kampaania lõpus vahetult enne valimisi, mis meie jaoks toimuvad 2019. aasta juunis.
Suuremate ürituste kõrval saab riigile tähelepanu tõmmata temaatiliste näituste või kinoprogrammidega, mida oleme ÜRO peahoones juba ka korraldanud. Näiteks avas president Toomas Hendrik Ilves 2014. aastal toimunud Põlisrahvaste Foorumi maailmakohtumise ajal näituse Lennart Merist ja tema rännakutest soome-ugri rahvaste juurde. Selliseid näitusi eestlusest laiemas, maailma kontekstis, saaks kokku panna veelgi ja neid ka kampaaniaga siduda. Miks mitte näidata «Mandariine» või «Vehklejat», kui autorid selleks nõusoleku annavad? Või siis rääkida algatusest «Teeme ära», mis on võtnud juba üleilmsed mõõtmed? Meie arvamusfestival kodanikuühiskonna algatusena meelitaks samuti ligi palju huvilisi.
Eesti kampaania sõnumeid, aga ka Eestit ennast tutvustavaid sõnumeid saab edastada nn kõrvalürituste formaati kasutades. ÜROs on riikidel tavaks tippkohtumiste või eri kehamite aastakonverentside raames oma sõnumite võimendamiseks korraldada paneeldiskussioone. Tavapärane on seda teha koostöös mõne teise riigi või allorganisatsiooniga, kellel temaatikaga side või huvi selle vastu ja aasta-aastalt olemegi seda üha rohkem teinud. Üks teema oli näiteks internetivabadus, teine internet ja areng, milles arutelu juhtis president Ilves, või siis naiste jõutamine ja nutilahendused ning uue peasekretäri valimise läbipaistvamaks muutmine, mille arutamist vedasid vastavalt välisministrid Urmas Paet ja Marina Kaljurand. Hiljuti juhatas ühte ECOSOCi paneeli peaminister Taavi Rõivas. Ja kõikjal ei pea me olema juhtpositsioonis, osaleda võib ka teiste organiseeritavates formaatides, kuid sellekski on vaja, et sind tähele pandaks.
III element. Lobitöö pealinnades ja kahepoolne suhtlus New Yorgis. See on vast kõige aja- ja energiamahukam, kuid ilma selleta ei saa. Paljud riigid vajavad otsest suhtlemist ja peavad seda toetuse andmisel oluliseks. Eriti need riigid, kes on väikesed ja muidu tähelepanu ei leia. Selleks tuleb võtta ette maailmakaart ja vaadata, kus on kõige tõhusam seda teatud mõttes müügitööd teha. ÜRO on selline organisatsioon, kus igal riigil on üks hääl, ole sa nii suur või nii väike kui tahes. Üks hääl on Hiinal, kelle elanikkond on üle miljardi, aga ka Tuvalul, kus elab 10 500 inimest. Julgeolekunõukokku valimise protsessis on nad võrdsed. Selliseid väikesaari ja -riike on ÜRO liikmeskonnas oma neli-viiskümmend, mis teeb ühtekokku kolmandiku vajalikest häältest.
Tegelikkuses peaks püüdma jõuda enamiku riikideni, mida saab teha New Yorgis, kus kõikidel riikidel on oma esindus. Kindlasti vajab seal tehtav võimendamist kohapeal riikide pealinnades või siis piirkondlike rahvusvaheliste organisatsioonide kohtumiste raames ning kaasata tuleb kõik välissuhtlusega seotud riigiametid ja tasandid: ministrid, kõrgemad ametnikud, diplomaadid, võimaluse korral ka vabaühendused, mis on valmis seda sõnumit maailma kandma.
Tibusid loetakse 2019. aasta juunis. Siis selgub, kas oleme vähemalt 129 liikmesriigi hääle väärilised või mitte.