Praegusaja tegelikkust iseloomustab seninägematu ja armutu võitlus tähelepanu nimel. Nii Facebookis kui online’is, nii poliitikas kui meedias ning loomulikult inimeksistentsi traditsioonilistes vormides. Eesti viimase poole aasta edetabelit sel alal juhib aga konkurentsitult üks aines.
Tellijale
Vahur Kersna: Eesti saigi endale presidendi, keda ta hetkel väärib (9)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Presidendivalimiste saaga poksis põrandale nii homo- kui pagulasteemad, tõrjus ringinurka Evelin Ilvese ning saatis ajuti ööbikuid kuulama isegi surematu Savisaare enda. Olgem rõõmsad, et poliitika on tuhande tuule poole tormava ühiskonna suutnud hetkeks kokku kleepida, saanud rahva ühisesse tantsuringi.
Nagu aeg-ajalt laulupidu või kunagi «Täna 25 aastat tagasi». Tänu jumalale õnnistati meid ka kandidaatidega, kelle maailmavaated kokku katsid pea terve maa Narvast Kärdlani. Igaühel oli võimalus kellegagi samastuda. Kuude kaupa arutleti Eestis sedavõrd kirglikult, et isegi tülid sõprade vahel polnud haruldased. Kõige selle juures me miskipärast eeldasime, et läheb kuis läheb, sellest mängust saame võitja.