Jüri Allik

FOTO: Pm

Presidendivalimiste ainsaks kaotajaks oli riigikogu erakondade usaldusväärsus, kes lasid suurepärasel presidendikampaanial raisku minna, kirjutab Elvast valimiskogus käinud psühholoog Jüri Allik.

Presidendivalimiste butafooriat ei jõutud veel ära koristada, kui ilmusid esimesed memuaarid sellest, kuidas valijamehed Tallinnas käisid. Ka minul psühholoogina on mõned tähelepanekud poliitiliste elukate – mitte midagi halvustavat, vaid Aristotelese zoon politikon’i otsetõlge – käitumise kohta.

Ootused ei olnud kõrged

Taustaks võin öelda, et valmistusin halvimaks. Näiteks pärast seda, kui Andrus Ansip lahkus kohalikust poliitikast, kadus teadmispõhisuse mõiste kohalike poliitikute sõnavarast, vähemalt kui see puudutas riigi juhtimist. Kui Mart Laar oli enda tunnistuste kohaselt läbi lugenud ühe Milton Friedmani brošüüri, siis vaadates seda, kuidas riiki juhitakse paari kulunud vanasõna abiga (eelarve peab olema tasakaalus, väiksemad maksud tähendavad suuremaid tulusid jne), tundub, et meie poliitilisel eliidil pole vist isegi seda valgustatuse astet.

Poliitikute släng

Veel enne Tallinna poole teele asumist ütlesin ma ühes usutluses välja lihtsa mõtte, et mul ei ole voli hääletada sellise presidendikandidaadi poolt, kes esindab mõnda etableerunud ja ennast kompromiteerinud erakonda. Selle peale võtsid kohe sõna mõned parteiveteranid, kelle kollektiivses mälus ärkas ellu kirjatöö «Mis teha?», mille üks sõnum oli see, et mingit parteideülest poliitikat ei ole olemas. Igal juhul oled sa mingi partei tööriist ja sulle endale on vähem valus, kui sa selle kohe alguses üles tunnistad. Sai selgeks, et Toompea slängi tundmata pole algajal asja tõsiseid asju otsustama.

Eesti poliitikas on palju tigedust

Esimene tähelepanek on see, et hästi palju on tigedust. See on keelele üldse omane, et on palju sõnu negatiivsete emotsioonide jaoks ja positiivsete jaoks vaid mõni üksik. Toompea püsielukate kõige sagedasem emotsioon on tigedus ja viha. Muidugi on seal ka mõned positiivse meelelaadiga inimesed, kuid paljudele lausa meeldib sappi pritsida, eriti kui see õnnestub suunata reporteri mikrofoni või kaamerasse.

Metsik mõtlemine

Teaduses harjud ära sellega, et kui sulle tuleb vastu mingi asi, mis liigub, ujub, häälitseb ja näeb välja nagu part, siis tõenäoliselt ongi tegu pardiga. Poliitikutel näib olevat teisiti. Kategooriasse kuulumine määrab mingi tabamatu olemus, mida tavainimene ei näe, kuule ega tunne. Ma mõtlesin kogu aeg, et ühe erakonna kandidaadiks olemine tähendab seda, et sa oled selle erakonna liige, see erakond on sind esitanud presidendikandidaadiks või on vähemalt üles seadnud valijameeste seas palju ühe kindla erakonna liikmeid. Meie poliitikud – nimekiri on väga pikk – nii ei mõtle. Seotuse erakonnaga määravad kuulujutud, ebamäärased vihjed ja kõige enam kõneleja ilmeksimatu usk võimesse ära tunda klassivaenlast. Ma ei näe siin mingit loogikat, moraalsest küljest kõnelemata. On ju täiesti ilmne, et Reformierakond sisuliselt hülgas Marina Kaljuranna, jättes ta ilma oma toetusest valijameeste kogus. Teised parteid kasutasid selle suure mõnuga ära, korrutades oksüümoroni, et Marina Kaljurand on Reformierakonna kandidaat.

Neljas võim

Ilma ajakirjanduseta poleks seekordsed presidendivalimised saanud kujuneda üldrahvalikeks valimisteks, milleks need sisuliselt olid. Kuid ajakirjandus ei olnud ainult kajastaja, vaid püüdis aktiivselt ka sündmusi mõjutada. Oma lemmikutest õigel päeval lugude avaldamine oli veel suhteliselt süütu katse. Kõige rohkem mõjutas minu meelest valimiste tulemusi püüd ennustada valimiste tulemusi, tuginedes valijameeste välja öeldud eelistustele. Selgus näiteks, et valijameeste arvamus langeb kokku rahva arvamusega – Marina Kaljurand oli kõige populaarsem kandidaat.

Muidugi pole ajakirjanikud süüdi, et teiste kandidaatide lobistid püüdsid Kaljuranna toetajaid ümber veenda argumendiga, et kuna ta võidab esimese vooru nii või teisiti, siis oleks taktikaliselt kaval toetada esimeses voorus hoopis kedagi teist. Samasugust käitumist oleme näinud ka Eurovisiooni lauluvõistlusel, kus viimasel hetkel loobutakse hääletamast ilmse favoriidi poolt, kuna arvatakse, et ta võidab niigi.

Sama võtet – taktikalist hääletamist – kasutati ilmselt ka hoopis teiste motiividega. Kõiki asjaolusid arvesse võttes oleks Mailis Reps pidanud pääsema teise vooru. On üsna ilmne, et mõned keskerakondlased hääletasid hoopis Reformierakonna kandidaadi Siim Kallase, mitte Mailis Repsi poolt.

Hea ja kurja vahel

Kõige kummalisem jutt, mille ilmselt lasi lendu üks ajakirjanik, oli ühe presidendikandidaadi nimetamine hästi «disainitud tooteks», mis on kellegi poolt loodud selleks, et rahvale meeldida. Ilmselt oli selle autor sedavõrd uhke oma vaimukuse üle, et piiratud horisont ei lubanud märgata seda, et sellega kuulutas ta ka Eesti rahva idioodiks, kellele on lihtne ajupesu teha. Kus on Eestis see vabrik, mis selliseid mõttehiiglasi toodab?

Kes on kaotaja?

Lõpuks tahaks õiendada kommentaatoritega, kes tõsimeelselt arutavad, mis oli Allar Jõksi või Mailis Repsi «kaotuse» põhjuseks. Presidendivalimiste ainsaks kaotajaks oli riigikogu erakondade usaldusväärsus, kes lasid suurepärasel presidendikampaanial raisku minna.

Valimiskord ise vajab peenhäälestust. Toome presidendikandidaatide esitamise aja varasemaks, laseme rahval esitada oma kandidaate ja muudame, nagu soovitas Jüri Adams, kehtetud sedelid hääletuses mitte osalenuks. Mulle tundub, et kaduma läinud usalduse tagasivõitmiseks ei piisa ainult mugavuskandidaadi kiirkorras presidendiks valimisest.