Taavi Minnik.

FOTO: Erik Prozes

Me räägime tänavu mitmel põhjusel vabadusest palju enam kui tavaliselt. Näiteks seoses Eestit puudutavate ümmarguste aastapäevadega (taasiseseisvumisest 25 ja pärisorjuse kadumisest 200 aastat), aga ka seoses  laias maailmas toimuvaga. Oleme harjunud vabadusest rääkima, kuid sageli unustame, et ida poole jäävas Euroopas mõistetakse vabadust teisiti ja see on puhtalt mentaliteedi küsimus.

Kellegi silmis seisneb vabadus karistamatuses. Selles peituvad näiteks ka professor Jüri Saare (PM 6.07) kirjeldatud õigusnihilismi juured. See pole ainult Eesti probleem. Teistele tähendab vabadus vastutust, mis seisneb teinekord vajaduses lüüa aktiivselt kaasa teatud probleemide lahendamises, olgu need siis isiklikud või ühiskondlikud. Kolmandatele on vabaduse rõhuv koorem, midagi talumatult piinavat, mis ei lase õhtuti uinuda. See on ka põhjus, miks mõnigi rahvas on nüüdseks, veerandsada aastat pärast kommunismi kokkuvarisemist, vabadusest loobunud. Orjus on absoluutne stabiilsus: sa tead täpselt mida homselt oodata.

Ideaalis on ju kõik selge: vabadus peaks olema parem kui orjus, töökus parem kui laiskus jne. Kui Agatha Christie on kirjutanud, et vabadus on seda väärt, et tema eest võidelda, siis paljud nii ei arva. Oma vabaduse eest võitlevad siiski need, kes on vabad olnud ja teavad, mida on kaotanud. Neile, kes pole vabad olnud, meeldib nende olukord ja meeldivad peremehed.

Anton Tšehhovi «Kirsiaias» on lakei Firs – kohutavalt ebausklik vanamees, kes nägi kõiges läheneva häda märke. Kui uuriti, miks nii, siis vastas ta, et ükskord on suur õnnetus juba juhtunud. Nimelt olevat enne pärisorjusest vabastamist öökullid koledasti karjunud ja samovar kummaliselt unnanud. Firsile ei meeldinud vabadus, ta leidis, et varem oli maailmas kõik selge ja omal kohal, aga uues maailmas on kõik sassi aetud.

Eilsed pärisorjad nägid harjumuspärase maailma kokkuvarisemises tõepoolest õnnetust, nii meil kui ka Venemaal. Oli harjutud elama suurperena, isa meelevalla all. Isa otsustas; kui vaja, siis noomis. Lobi oli stabiilselt nina all ja selle eest võis tänulik olla.

Midagi samasugust nägime 1990. aastatel, kui Nõukogude Liidu lagunemisega murdusid ka arusaamad, kuidas inimesed tajusid ennast, ühiskonda ja maailma. Selles olukorras ootasid paljud desorienteeritud inimesed, et saabuks taas mingi väline jõud, mis lahendaks nende probleemid, või vähemalt keegi, kelle kaela oma raskused lükata. Selliseid inimesi leidub meie ümber veel praegugi ja ilmselt ka tulevikus.

Sellest kõigest on ebameeldiv mõelda. Tegelikult on ju ka mõtlemine ränk koorem. Teadlased on kindlaks teinud, et kahetunnise intensiivse mõttetööga kulutab inimene sama suure hulga energiat kui kaheksatunnise füüsilise rassimisega. Hea oleks ju ka see koorem kellelegi teisele veeretada.

Igasugused vabadused on hapramad, kui me arvame. Hoidkem neid.