Ahto Lobjakas: laupäevasel valimiskogul on veel üks hämar peategelane - tühi sedel (4)

Ahto Lobjakas
, kolumnist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ahto Lobjakas
Ahto Lobjakas Foto: Peeter Langovits

Laupäevasel valimiskogul on presidendikandidaatide kõrval veel üks hämar peategelane: tühi (või rikutud) sedel. Ükskõik kes saab kõige rohkem hääli teises voorus, võib võidu kaotada suhteliselt väikesele arvule kehtetutele sedelitele, kuna teda peab toetama enamik hääletusel osalenud sedelitest. Ka tühjad sedelid osalevad ning piisaval hulgal kujutavad nad endast sisuliselt vetot võitjale.

Nii on poolikud kõik arutelud, mis piirduvad kandidaatide reastamisega hääletusvoorudes. Favoriidid esimeses voorus on ilmsed – Kallas, Reps ja Kaljurand – ning võimalikud kombinatsioonid teises voorus teatud piires läbi mängitavad. Jah, kaalukeel näib olevat Sotsiaaldemokraatlik Erakond – kuigi siin tuleks rõhutada näilikkust, kuna SDE 15-liikmeline fraktsioon ise pole kuigi ühtne, rääkimata 27 SDE kohalikust valijamehest, kelle varjatud sümpaatiad ulatuvad EKREst Keskerakonnani. Pigem on SDE osa nn soost.

Sooks olemine ei ole seekord aga tingimata halb asi. Tühja sedeli veto eeldab organisatsiooni ja organisatsioon kipub meil võrduma partei käsuliiniga, olgu see siis nähtav või peidetud. Kästa saab neid, kelle huvid millestki sõltuvad, kõnealusel juhul näiteks poliitilistest sanktsioonidest või jagatud omakasu lootusest. Soo asukad on käsu- ja kasuliinidest kaugemal ning otsustes sõltumatumad. Mängu rikkuma saaks neid sundida isiklikumad motiivid ja nende «organiseerimine» oleks keeruline (kuigi mitte võimatu).

On ilmne, et presidendivalimise korra koostajad on sellesse programmeerinud valimiste kodaratesse lihtsalt heidetava kaika. Arnold Rüütli  ja Toomas Hendrik Ilvese valimisel vastavalt 2001 ja 2006 olid kehtetud sedelid otsuse mõjutamisele ohtlikult lähedal, aga kuna hääletasid kõik valijamehed (2006) või kõik ühe erandiga (2001), olid mõlema võidud n-ö absoluutsed.

Seekord on parteide lõhed sellised, kus teisest voorust välja jäänud kandidaatide toetajail ei pruugi seal enam olla vastuvõetavat eelistust. Siis on neil valik: mitte hääletada ja nii tulemust mitte mõjutada - või hääletada «tühjalt», püüdes realiseerida oma vetovõimalust.

Tühjade sedelit mõju on seda suurem, mida tasavägisem on tulemus (ja mida vähem hääletajaid). Ühehäälelise võidu tühistamiseks piisaks ühest kehtetust sedelist. Laupäevastes oludes, niivõrd kui need on ennustatavad, oleks juba paarteist tühja sedelit väga suur jõud. Kiusatus on ilmselgelt suurim neil, kelle kandidaat teisest ringist välja jääb. Mõeldavad on siiski ka keerulisemad kalkulatsioonid: näiteks selget kaotust ootava kandidaadi toetajail on mõeldav motiiv hääletus kehtetute sedelitega tühja lasta.

Selle jutu mõte ei ole kedagi ette süüdistada, vaid osutada kergusele, millega praegu on soovi korral võimalik presidendivalimised valimiskogus tupikusse ajada. See on süsteemi nõrkus, mis seni pole mängu sekkunud, aga kujutab endast tänast poliitilist punnseisu arvestades reaalset relva. Tühjadest sedelitest saab väga kergesti teha midagi, milleks nad pole mõeldud. Mõeldud saavad nad olla vaid poliitilise protesti näitamiseks. Kindlasti pole nad mõeldud vetovõimaluseks neile, kes esimeses voorus konkurentsist pudenesid, või ükskõik kellele, kelle huvides pole mingil põhjusel Eestile presidenti olemasolevate kandidaatide seast ära valida.

Tühi sedel on poliitilise relvana puhas negatiiv, hääl kaose poolt, esindamata ühtki legitiimset huvi. Poliitiliste pattude redelil asub ta mitu astet allpool erakondade koostöövõimetusest. Ta on hullem kui vastuagitatsioon kandidaadile – ta on sisuliselt vastuhääl süsteemile, hoob konstitutsioonilise kriisi vallandamiseks. Sest mis muud oleks enam kui pool aastat käinud kampaania tagasitoomine nullpunkti, mis oleks ühtlasi surnud punkt?

Kommentaarid (4)
Copy
Tagasi üles