Postimees 1935. aastal: metsik veretöö – palvevennast sai ematapja

Roim leidis aset Virumaal, Paasvere vallas Moora küla väiketalupidajate Senkelite juures, kellede poeg Johannes, 31 a. vana, oli juba varemalt tuntud oma metsikustega, nii et isa, ema ja vend olid sageli sunnitud talust lahkuma ja peatusid naabrite juures.

Esmaspäeva hommikul, kui Johannes joobnuna koju ilmus ja peale mõneaegset puhkamist üles ärkas, lasi ta jahipüssist parajasti sisseastuva ema peale kaks lasku, millistest üks tungis rinda ja tekitas surmava haava, teine purustas käe. Ema Mai Senkel oli kella 8 ajal hommikul tulnud naabrite juurest, kus ta viibis poja kartusel ööd, koju kanu söötma. Seejärel läks ta kambrisse vaatama, kas poeg on koju tulnud ja seal tabaski teda haavlilaeng. Ta heitis arsti ja konstaabli tuleku järel hinge, kuna mõrvar enese ise politsei kätte andis.

Metsiku veretöö korraldaja oli alles mõnede aastate eest tundud härda palvevennana, kes kord elutses isegi metsaonnis erakuna, kuid laskus hiljem joomisesse ning terroriseeris koduseid.

Aastat kolm või neli tagasi puutus Johannes Senkel kokku küla palvevendade ja usklikkude ringkondadega ning peagi hakkas ka tema usujoovastusse langema. Päev-päevalt tihenesid ta käigud palvetundidesse ja varsti oli ta juba innukas pühakirja uurija, kes selleks kulutas kogu oma aja, loobudes kõikidest töödest ja toimetustest. Ei möödunud kaua kui Johannes oli vanemategi külainimeste hulgas võitnud üldise lugupidamise ning varsti nähti teda pidamas teistele usklikkudele palvetunde. Johannes ei leppinud aga veel sellegi seisukohaga, vaid otsustas enesele kätte võita pühalikku aupaistust.

Vanade pühakute eeskujul otsustas ta maisest ilmast täielikult eralduda ning valis eluasemeks Paasvere metsatihniku. Ta valmistas omale algelise koopa ning kolis vanemate talust alaliseks sinna elama.

Metsaeraku elu ei meeldinud aga kuigi kaua, vaid varsti levisid kuuldused tema uutest ilmalikkudest tempudest. Juba oli ta mitmel korral võtnud koos teiste noormeestega viina. Lõpuks oli Johannes kogu oma pühalikkuse kaotanud ja laskus nüüd täielikult joomingutesse. Johannes, kes sageli joobnuna koju ilmus, sai siin korduvalt hakkama suuremate mürgeldustega. Samalaadne juhus oli ka möödunud pühapäeval.

Mõrvar viibis ööl vastu teisipäeva Paasvere arestikambris, kuid kuna see paik kardetava isiku hoidmiseks mitte küllalt kindel pole, siis pandi ta raudu ja korraldati ka valvet.

Kuna kõik viimased mõrvarid on antud sõjakohtu alla, siis ootab sama saatus arvatavasti ka Johannes Senkelit.

17.09.1935