Mida me aga ei osanud ette näha, oli mainitud kava või üldse igasuguse plaani, kas või kavandi, täielik puudumine tingimustes, kus saavutatigi just selline tulemus, mille nimel oli võideldud.
Mingem korraks tagasi hääletusjärgsesse hommikusse, kui mind ärgates võtsid vastu (vähemalt mulle) vapustavad ja laastavad uudised. Ma olen ju Eestis elav välismaalane, kelle abikaasa ja üks laps, kes on sündinud Venemaal, saavad Eestis viibida ainult tänu ELi direktiivile, mis lubab ELi kodaniku pereliikmetel, kes ei ole Euroopa Majanduspiirkonna riikide kodanikud, saada ELi riigis elamisloa. Ma tundsin rahvahääletuse raskust väga selgelt oma õlgadel. Halvimal juhul peame me Eestist lahkuma kaks aastat pärast seda, kui on pöördutud 50. artikli poole – isegi kui ma oma suures optimismis selles lootusrikkalt kahtlen.
