Ivan Makarov: Marina Kaljuranna otsus hajutas venelaste kahtlusi

Ivan Makarov Foto: Teet Suur

Venekeelsele elanikkonnale oleks edastatud vale signaal, kui oleks kõrvaldatud presidendikandidaat, kelle sugupuus oli just valimiskampaania ajal leitud «vene jälg», kirjutab ajakirjanik Ivan Makarov.

Kui Marina Kaljurand otsustas ise teha seda, mis olid talle tõotanud need poliitikud, kelle lubadusi hakkab rahvas nüüdsest peale äärmiselt vaoshoitult uskuma, ohkaks kodanikkond kergendatult: surnuks küsitletud kõrgeima võimukandjaga on lõpuks ka arvestatud.

Ka venekeelsele elanikkonnale oleks edastatud ikka väga vale signaal, kui osutuks eos elimineerituks presidendikandidaat, kelle sugupuus oli just valimiskampaania ajal leitud «vene jälg» ja pandud see suure kella külge. Paljud näeksid siin «põhjus ja tagajärg» seost.

Veel üks rahvuslik eripära: venelased on pangaskandaalide suhtes eestlastest pikema vihaga, ka igasugune valikuline mälu teeb nalja vanade Brežnevi-teemaliste anekdootide ja legendaarse krimikomöödia «Õnnekütid» tõttu, kus peategelase tuntuim fraas pead katsudes oli: «Siin mäletan, aga siin ei mäleta».

Ja veel: kui poliitik näitab erakonna ust temasse skeptiliselt suhtuvatele liikmetele, mitte olles sealjuures isegi selle partei juht, siis mida võiks temalt oodata siis, kui ta asuks riigi etteotsa ja mõned elanikud hakkaksid teda häirivalt arvustama? «Lodevuspagulusega» leppinud eestlastel pole ehk nii negatiivseid assotsiatsioone, kuid venelastele tuletaks see meelde kurikuulsat teeviita «kohver – vaksal – Venemaa». Mitte et selline oht oleks reaalne, kuid rahvusvähemused alati pelgavad diktaatorlike kalduvustega juhte rohkem kui põlisrahvas.

Valimised Venemaal

Riigiduuma valimistele pühendatud Avatud Eesti Fondi foorum andis võimaluse mitte ainult nautida vene intelligentsi võrratut keelt ja eruditsiooni, vaid ka tajuda: meie presidendivalimiste probleemid on pisiasi võrreldes sellega, et venemaalastel on täna valikuvõimalusi täpselt sama palju, kui oli sügaval nõukogudeajal. Jevgeni Kiseljov, Lilia Ševtsova, Ljubov Sobol, Artemi Troitski nentisid optimistlikult nagu ühest suust, et see valikuvõimalus tekib võib-olla ikkagi veel nende elu jooksul.

Niigi nõrk opositsioon võeti praktiliselt rajalt maha ja mõni üksik natukenegi teisiti mõtleja, isegi ime läbi pääsedes parlamenti, ei saaks seal teisitirääkijaks, kuna nüüd saab saadiku duumast kohe välja arvata just tema poolt öeldu eest. Kas meie siin üldse saame aru selle rahva tragöödiast, kui ausaid ja tarku inimesi mustatakse, keelatakse, tapetakse, sunnitakse pagema kodumaalt?

Venemaa ajakirjanduse grand old man Jevgeni Kiseljov, kes elab nüüd Kiievis, kuulis teda usutlema tulnud Eesti venekeelse telekanali ja päevalehe korrespondendi suust: te tulite meile Eestisse õpetama meid vihkama Venemaad? Oleme jah oma tuntud headuses: haritud ja hästi kasvatatud… Meil on käibel siiski ka üks vettpidav argument: «ebademokraatlikul Venemaal» valib presidenti rahvas, «demokraatlikus Eestis» teeb seda käputäis poliitikuid. Olles otsevalimiste pooldaja, tunnen ma pärast kohtumist Venemaa kolleegidega, et praegu võiks kurjemad vaidlused edasi lükata, sest aeg on Eesti laevukese kõigutamiseks pehmelt öeldes ebasoodne.

Tundub, et mõned valimisaruteludes osalejad oleksid pidanud minema meistriklassi Nordic Hotel Forumisse, kus meie vene sõbrad polemiseerisid sisukalt. Vaadates eelmisel nädalal auväärset ETV saadet «Vabariigi kodanikud», panin ma tähele, et mõne külalise lakkamatu kõnelemise sekka oli raske midagi mõistlikku öelda, sest puudus mitte üksnes füüsiline võimalus, vaid ka mõttelõng, millest kinni hakata.

Ja kui polnuks seal ajakirjanikke – unustamatut meistrit Aarne Rannamäed ja hea ERRi karastusega Lauri Hussarit – siis oleks see mahamrityunjay mantra kestnud järgmiste presidendivalimisteni. Nagu ka valimiste protseduur, mida pakkus välja teine saatekülaline Jüri Adams, kes ütles: «Valimiste korra puuduste hulgas on kõige rumalam see: valijameeste kogu on konstrueeritud niimoodi, et poole päevaga Tallinnas ära käia ja veel enne õhtut koju jõuda. Ja see ei ole mõistlik – kui me vaatame näiteks, kuidas Läti parlament valib, siis neil on piiramatu arv valimisvoorusid, iga päev toimub üks voor ja enne igat vooru saab kandidaate üles seada.»

See on nüüd küll muusika Eesti maksumaksjate kõrvadele. Mitusada valijameest tulevad Tallinnasse määramatuks ajaks: prii toit, hotell ja meelelahutus, maal pole ju niikuinii midagi teha. Ja me vaataksime neid Rio Gauja mänge televiisorist. Kuid ärgem unustagem, et vaatamata alkoholi ja bensiini odavusele panid Lätist plehku kõik kvoodipõgenikud, Eestist aga ei lahkunud mitte ükski neist taiplikest inimestest. Äkki saaksime meiegi presidendiküsimuses läbi Lätita? Vähemalt esialgu…