Allar Jõks: 5 asja, mida saab järgmine president teha, et maal oleks elu

Allar Jõks Foto: postimees.ru

Presidendikandidaat Allar Jõks pakub välja viis asja, mida saab järgmine president teha, et hoida ja edendada Eesti elu ka väljaspool suuremaid linnu.

Tänu «Viimsele reliikviale» teame vähemalt kaht asja: kõigi kütkete jaoks on olemas pistoda ja meie reliikvia on vabadus. Haldusreformi valguses tõusetub neist vastustest omakorda vähemalt kolm küsimust: kuidas läheb meie reliikvial väljaspool suuremaid linnu; mis kütked kammitsevad praegu kohalike omavalitsuste vabadust ja arengut; kuidas neid arengukammitsaid katkestada?

Käimasoleva valdade liitmise puhul on tehnilised üksikasjad hägustanud peamist ehk omavalitsuse olemasolu tähendust. Tähtsaim pole elanike arv. Põhiseaduse järgi on just kohalik omavalitsus see, mis seob riigi kodanikkonnaga. Kogu haldusreformi mõte peaks olema kogukondade tugevdamine ja vaikse hääbumise peatamine. Me võlgneme selle kohalikele omavalitsustele, sest just omavalitsustel oli suur roll nii Eesti iseseisvuse rajamisel kui ka selle taastamisel. Vabadus ise otsustada ja ühiselt tegutseda oma elu korraldamisel kogukonnas oli, on ja peab jääma meie riikluse üheks alustalaks.

Igal kogukonnal on oma põhiõigused ja vabadused, mis annavad neile väärikuse ja vastutuse. Kui võtame ära õigused ja vabaduse, siis võtame ka väärikuse. Kellel pole enam väärikust, sel pole ka sisemist vastutust ja tahtmist midagi paremaks teha ei koduukse all ega kaugemal.

Omavalitsusjuht saab olla väärikas ja vaba siis, kui ta saab oma kogukonnas päriselt olla võimu algallikas ja vastutada oma kogukonna ees. Keskvõimu sõltlasel pole see võimalik. Kohapeal saadakse ju sõnadetagi aru, kui võimu algallikas on tegelikult kaugel ja kõrgel.

Tihtipeale ei vaevu see võim isegi varjama, et ta kohalikke ei usalda. Värskeim näide on, et juhtiv erakond oma juhatuse liikmete tasemel kritiseerib valimiskogu. Suurim etteheide on see, et seal pole võimalik tagada «õige» inimese saamist presidendiks! Valimiskogu-vastane retoorika on järjekordne kinnitus Toompeal levinud mõtteviisile, et kõik olulise peaks kohalike eest ära otsustama. KERE koalitsiooni eestvedamisel üritati nii 2002. kui ka 2005. aastal valimisliitusid keelata, sest need oma isepäisuse ja heas mõttes väikse pildi vaatamisega segasid suurt mängu.

Kuna riigikohus kaitses valimisliite kui kohaliku võimu allikat, on nüüd läbi surutud nn kahe tooli seadus, et kohalik võim riigikogulaste abil siiski kontrolli alla saada. Ja kavandatav haldusreform süvendab keskvõimu domineerimist, sest n-ö kolmeomavalitsuse hübriidvallas on parteidel kergem üht suurt nimekirja kokku panna kui senistel valimisliitudes osalejatel moodustada uut, suurt valimisliitu, mis tõesti hõlmaks kogu uut üksust.

Tagajärg on see, et kohalik omavalitsus on formaalselt küll vaba, kuid vaba otsustamaks eeskätt korralduslikke asju. Kahjuks ei loo näiteks parim lumekoristus kogukonnatunnet. Küll aga teevad seda näiteks nii oma kool ja kultuurikeskus kui ka see, et maakonnakeskuses saab vajalikud toimingud mõistliku ajaga tehtud.

Esimene kohalikku arengut piirav kütke on seega Toompealt voogav usaldamatus. Usalduse taastamiseks pole vaja teha mingit imet, selleks on vaja head tahet ja valmisolekut lõpetada kogu Eesti nöökimine selleks, et Tallinna linnavõimul raskem oleks.

Keerulisem on teise suure kütke, rahapuudusega. Omavalitsusjuhid küsivad kohtumistel, kust peaks haldusreformi järel kõigeks vajalikuks raha tulema? Haldusreform oma praegusel kujul pole muutnud tõsiasja, et omavalitsuse rahakott sõltub peamiselt kolmest tegurist: asukoht, demograafia ja projektiraha. Esimene on konstant. Teise mõjutamiseks pole väiksel omavalitsusel kuigi palju võimalusi, sest rahvastik väheneb ja vananeb peaaegu kõikjal. Väljaspool suuremaid linnu lihtsalt palju kiiremini ja valusamalt.

Kolmandast, projektidest, sõltub igasugune arendustöö. Ja siin on otsene tugev sõltuvus keskvõimust igal sammul, sest katuseraha ja europrojektid on tänases Eestis lõviosa omavalitsuste jaoks tegelikult ainsad vahendid millegi arendamiseks. Omavalitsusjuhil on keeruline end väärikana tunda, kui ta tähtsaim töö on lunida katuseraha ja vorpida projektitaotlusi riigiasutustele. Areng on aga hädavajalik, kui tahame põhiseaduse vaimus arendada ja edendada, mitte hädavaevu elus hoida omavalitsust riigi ja kogukondade sidujana.

Praeguses haldusreformis on mõtestamata visioon omavalitsustest pikemas perspektiivis. Jah, nad saavad olema suuremad elanike arvult ja territooriumilt. Aga sisuliselt? Milline on meie unistuste kohalik omavalitsus?

Ma tahan, et haldusreform õnnestuks, aga õnnestuks sisuliselt. Õnnestumist näitab see, kui kümne aasta pärast ei pea Eesti inimene kolima suurde linna, et end teostada ja tunda end vaba ja väärikana. Kus maakohas elamine ei ole sõnadeta märk kehvastiminekust. Kui meil pole vajadust kasutada pidevalt sõna «ääremaa», ükskõik, kas seda öeldakse häbenedes, põlastades või lootusetult.

Taas üritatakse väita, et president ei saa Eesti elu edendamiseks midagi teha, see olla valitsuse privileeg. Tegelikult saab. President pole üksnes esindusfiguur, keda kodukamaral väliskülalistele näidata ja muul ajal lennukilt lennukile saata.

Esiteks, riigipea saab kokku kutsuda ümarlaua teadlastest ja asjatundjatest, et Eestile sünniks pikaajaline rahvastikupoliitika. Jah, president ei saa seda ise ellu viia, kuid saab olla ja peab olema kokkutooja, et visioon Eesti demograafilisest arengust oleks erakondade ja huvirühmade ülene suur plaan.

Teiseks, riigipea saab valvata, et arenguks hädavajalike eelduste loomist ei lükataks kalevi alla poliitilise hetkekasu või teema ebamugavuse pärast. Siin on võtmeteema vajalikud oskused ja teadmised. Ka kohalikuks arenguks on vaja õppimise ja enesetäiendamise keskkonda. Miks ei võiks üle Eesti olevad kutse- ja kõrgkoolid koostöös ettevõtetega saada kohaliku innovatsiooni tõukejõuks? Samuti ei tohi digilõhe hakata kusagil võimalusi piirama – see tähendab nii ajakohaseid digioskusi kui ka võrguühendusi. Kui need eeldused on täitmata, ei saagi loota üle Eesti kõrgepalgaliste töökohtade tekkimisele.

Kolmandaks, riigipea saab oma sõnaga seista selle eest, et maakonnakeskused säilivad tugevate teenuskeskustena, mis hoiavad elu ka kauges külas. On tähtis, et mõni riigiasutus ei otsustaks suvalisel ajahetkel oma kontorit näiteks Türil kinni panna. Valitsus peab olema omavalitsustele usaldusväärne partner, kes koordineerib eri riigiasutuste tegevust ja käitub sõnapidajana. Ülim efektiivsus ei tohi hakata inimväärikust riivama.

Neljandaks, presidendil on rahvale antud vandest tulenev kohustus kasutada seaduste väljakuulutamist filtrina, millesse jäävad kinni kohalike omavalitsuste autonoomiat põhjendamatult halvendavad ja seega kogukondade põhivabadusi piiravad seadused.

Viiendaks, viimane aeg on tööle saada presidendi juures tegutsev kohaliku omavalitsuse ja regionaalarengu ümarlaud, mis praegu on surutud ükskõiksust varjava viigilehe rolli. Seda kogu tuleks ümber korraldada ka sisuliselt, et see omandaks oma olulisusele vastava mõjukuse.

Usun, et nende muutuste järel saame öelda: kogukondade põhivabadusi ei piirata, kohalik omavalitsus on kogukonna jaoks piisavalt oma ja tal on toimivad hoovad kohaliku elu edendamiseks. Lühidalt: meie vabaduse reliikvia on omavalitsus.