Soov, et riik räägiks inimesega selges keeles ja sõnumist oleks võimalik täpselt aru saada, on loomulik. Mis siis takistab sellise teabe saamist? küsib Eesti Keele Instituudi selge sõnumi auhinna projektijuht Katrin Hallik.
Katrin Hallik: riik, räägi minuga selges eesti keeles (7)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Üks põhivabadusi, mis on kehtestatud eesmärgiga lihtsustada Euroopa Liidu kodanike elu, on vabadus valida elamiseks, töötamiseks või õpinguteks mõni liidu liikmesriik, mis ei ole antud kodaniku kodumaa.»
«ELi kodanikel on vabadus elada, töötada või õppida mistahes ELi riigis.»
Kumba te kahest eelnevast lausest eelistate?
Ajakirja Scribes Journal of Legal Writing 14. numbrist võib lugeda Christopher Trudeau artiklit uurimusest, milles küsitleti Michigani advokaadibüroode 376 klienti. Uuriti juriidiliste tekstide arusaadavust. 79 protsenti küsitletuist vastas, et nad on sageli saanud juristidelt dokumente, millest on keeruline aru saada. 58 protsenti vaatas peaaegu alati mõne termini tähendust sõnaraamatust. 80 protsenti eelistas juriidilise teksti selges keeles ümberkirjutatud varianti. Märkimist väärib Trudeau tähelepanek, et mida kõrgem oli vastaja haridustase, seda enam eelistas ta selgekeelset varianti.
Usun, et kui Eestis selline uurimus teha, oleks tulemus üsna samasugune. Soov endaga seotud teabest täpselt aru saada on loomulik soov. Aga mis siis takistab sellise teabe saamist?
Uno Liivaku hoiatas juba 1972. aastal, et ühes kantseleis keele kohta langetatud väärotsus jõuab dokumentide vahendusel peagi teistesse, kus keele asjus kriitikavõimetud ametnikud võtavad selle omaks ja hakkavad seda omakorda levitama.
Haridusminister Jürgen Ligi on sotsiaalmeedias kirjutanud, et ametnike keelekasutus on kantseliidiga risustatud ning ilus eesti keel vajab järjepidevat kaitset. Keelenõukogus on minister maininud, et soovib keeleinimeste jõulisemat sekkumist ametnike keelekasutusse.
Teabest arusaamise raskus ei tulene ainult sõnade väärpruugist, kantseliidist või õigekirjavigadest. Asi on harjumuses kasutada keerulist väljendusviisi, kopeerida ja kleepida lõike olemasolevatest dokumentidest ilma vajaduseta tagada, et info vastuvõtja saaks sellest aru. Meis elab ka uskumus, et ametlik tekst peabki keeruline olema, muidu ei ole see tõsiseltvõetav.
Info läbimõtlemine ja selge väljendumine ei tule kergelt, vaid nõuavad teadlikku keskendumist küsimusele, kellele, mida ja kuidas ma tahan öelda. Keel ju peegeldab mõtlemist ja hoiakutest saavad alguse keelelised valikud.
Selge keelekasutus eeldab mõtlemist info saaja ning tema võimete ja vajaduste peale. Eeldab seda, et kliendi tagasiside võetakse arvesse. See on sihipärane, mõlemast poolest lugu pidav infoedastus. Õigekirjaoskus kuulub siia juurde loomuliku osana.
Eestil on vedanud: meil puudub sajanditepikkune bürokraatlik traditsioon. Näiteks Ühendkuningriigis võideldakse 300-aastaste seaduste (muu hulgas duellipidamise seaduse) muutmise nimel. Nõukogude ajal õitses meil küll vene kantseliit, aga selle suhtes säilis meil enamasti eluterve võõristus. Euroinglise bürokraatiakeele mõju eesti keelele on raskem tõrjuda, kuna see tekib nii-öelda vabatahtlikult. Meie ise võtame oma keelde selliseid imeloomi nagu «keskkonnatervis», «keskpikk» või «tõusev mobiilsus» ning eputame inglispäraste väljendusviisidega. Olen aga pigem seda meelt, et keelejõgi suudab aja jooksul võõrast prahti oma loogika järgi päris edukalt ümber vormida.
Ka keelehoole on Eestis pika traditsiooniga ja hästi toimiv ning küllap võitlus kantseliidi ja kehva keelekasutusega jätkub nii kaua, kuni on keele kasutajaid.
Selgus kui eesmärk
Selgusest kui keelehoolde eraldiseisvast eesmärgist ei ole Eestis väga palju räägitud. Vast oleks praegu õige aeg mõelda, kuidas korraldada ja kaitsta keelt eurobürokraatia juurdumise eest. Praegu, kui meie ametlik keel ei ole veel regulatsioonidest liiga koormatud ja meil on paindlikkust teha valikuid. Kuidas anda õige tõuge keele ratsionaalsemaks kasutamiseks ühiskondlikus infoedastuses?
Selle kohta leiab ideid Põhjamaadest.
Norra valitsuse aruandes parlamendile (2008) on öeldud, et ametlik keelekasutus on kogu ühiskonna keelekasutuse eeskuju ja seetõttu tuleb ühiskondlike dokumentide koostamisel järgida selge keele põhimõtteid. Norra keelenõukogu juures on ametis selge keele töörühm, kes korraldab ametnikele selge keele tasemekoolitusi ning annab välja selge keele auhinda.
Rootsi justiitsministeeriumis töötab viis selge keele asjatundjat, kes toimetavad eelnõusid selge keele põhimõtete järgi. 1993. aastast tegutseb Rootsis selge keele töörühm, kelle ülesanne on korraldada selge keele koolitusi ja koostada käsiraamatuid.
Soome valitsuse tellimusel loodi Soome selge keele tegevuskava aastatel 2013–2014.
Nii nagu kantseliit, nii saab ka selge keele praktika levida valitsuse tasandilt allasutustesse.
Ehk oleks aeg mõelda Eesti selge keele tegevuskava peale? Võib-olla vääriks kaalumist, mis kasu saaks Eesti ühiskond selge keele süsteemsest rakendamisest ametlikus suhtluses?
Tegevuskava loomine eeldab, et nähakse suurt pilti ja selle koostisosi omavahelistes seostes. Mida selgem on ametlik keel, seda kergem on ajada asju ja seda tõhusamalt toimib riik. Selguski võib olla nakkav, kui selleks on antud ametlik luba ja kinnitus, et bürokraatliku keerukuse kõrvalejätmine on säästlik mõtteviis.
Sihtrühma tuleb tunda
Selleks et info jõuaks õige sihtrühmani, tuleb teada, kuidas sihtrühma kõnetada ja millist infot inimesed vajavad. Toon selle kohta ühe paradoksaalse näite.
Eestis on hakatud looma avaliku sektori veebilehtede arendamise ja haldamise ühtset süsteemi. Eesmärk on ühtlustada ministeeriumide kodulehed ja koondada ka allasutuste info. Mitme ministeeriumi leht on selle põhjal juba uuendatud. Visioonidokumendis on sihtrühma kirjelduses märgitud, et info peab olema visualiseeritud, kiiresti ja kergesti omandatav ning mõistetav 9. klassi õpilase tasemel lugejale. Suurepärased mõtted. Ainult et info sihtkasutajaks on visioonis märgitud 20 protsenti Eesti inimestest: ettevõtjad, valdkonnaspetsialistid ja aktiivsed eraisikud (hinnang on antud kvaliteetpäevalehti lugevate inimeste arvu põhjal).
Aga ülejäänud? Kas riik ei peaks võtma eesmärgiks kõnetada avaliku sektori lehtedel kõiki täiskasvanud elanikke, kel on vaja endaga seotud teavet leida? Kas riigi eesmärk ei peaks olema võimalikult suurt hulka elanikke kaasata? Võrdluseks olgu öeldud, et Eestis on tööealisi elanikke üle 60 protsendi ja pensioniealisi ligi 20 protsenti.
IT-maailmas on käibel praktiline metoodika: kasutatavus, mille abil analüüsitakse kodulehtede tegelikku kasutamiskõlblikkust. Seda rakendatakse aina enam ka Eestis. Kasutatavus ei ole Eestis levinud aga ametlike tekstide hindamisse, sellega ei mõõdeta, kui tõhusalt ametiasutus või eraettevõte inimestega suhtleb. Info kasutatavus selgub sageli tagantjärele ja võib vahel kaasa tuua hulgaliselt selgust otsivaid telefonikõnesid.
Ka tagasisidekanaleid on avaliku sektori teenusepakkujatel vähe. Ometi räägivad infodisainerid maailmas aina enam sellest, et kasutatavusuuring peaks olema igasuguse ühiskondliku teabe loomise esimene samm.
Selge sõnumi auhind
Ametlik keel kujundab ühiskondliku suhtluse stiili, sest selle mõju ulatub ühiskonna paljudesse kihtidesse. Mida rohkem võetakse arvesse teabe sihtrühma ja mida rohkem teevad koostööd ametnikud, juristid, keeleinimesed ja infodisainerid, seda arusaadavam ja loomulikum on info meie ümber.
Selge infoedastuse häid näiteid on Eestis päris palju. Seda on kinnitanud selge sõnumi auhinna võistlustööd, millest tõstaks esile Tervise Arengu Instituudi, Riigimetsa Majandamise Keskuse, maksu- ja tolliameti ning Tallinna Ülikooli tegemisi.
Selle aasta selge sõnumi auhinna võistlus on alanud. Töid saab esitada 30. septembrini kodulehel selgesonum.ee.