Olen maailma õnnelikem õpilane, sest käin maailma parimas koolis. Tunnen rõõmu selle üle, et igal hommikul ootavad mind head sõbrad, õpetajad ja koolitöötajad, kes minust hoolivad.
Enda Trubok: õnneliku õpilase pihtimus* (4)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lähen sinna nagu oma teise koju, kus mind võetakse vastu niisugusena, nagu ma olen: mind ei halvustata ega süüdistata, vaid elatakse kaasa minu rõõmudele ja muredele. Õpetajatel on aega mind ära kuulata ja soov anda mulle kätte juhtlõng, millest saan ise endale sobiva mustriga kanga kududa, teha oma valikud.
Mulle meeldib see, et koolist saan kätte kõik olulised oskused oma tulevaseks igapäevaeluks: oskan toime tulla enda emotsioonidega, suhelda viisakalt ja tulemuslikult sõprade ning kaaslastega, hoida tasakaalus oma töö- ja puhkeaega ning tulevase pere eelarvet.
Koolist saan kaasa harjumuse tervislikult toituda ja tegelda tervisespordiga. Meil on võimlemis-, värskes õhus viibimise minutid ja palju liikumisega seotud tegevusi. Kool hoolitseb selle eest, et tantsupõrandal ennast hästi tunneksin ning julgeksin metsateedel käia, oskaksin vaadelda loodust ning tunneksin loomade käitumismaneere. Pole ühe eriala tunde, vaid erinevaid aineid õpime koos, osaleme õppekäikudel.
Tunnen ennast enesekindlalt, sest mind võetakse võrdväärse partnerina koostööprojektidesse ja õppekava koostamisel arvestatakse ka minu arvamusega. Huvitav on kogeda, kuidas teoreetilisi teadmisi praktikas kasutada saan. Terve koolipere võtab osa ühisprojektidest, kus valmistame tervislikke toite, õpime säästma loodust, hoiduma liigsest tarbimisest, kasutama infotehnoloogilisi vahendeid mõistlikult, talupojatarkust unustamata. Taaskasutus on meile omane.
Olen uhke, et saan oma maad, rahvast ja keelt mujalt tulnud koolikaaslastele tutvustada. Saan aru puudega inimeste vajadustest ja soovidest ning oskan ohu korral õigesti käituda.
Positiivne lähenemine kõigele innustab mind edasi tegutsema ning annab võimaluse rõõmu tunda ka pisiasjadest. Igast asjast leiab õpetaja üles pisimagi hea, mitte halva. Mind ei võrrelda teise õpilasega, vaid hinnatakse minu arengut minust endast lähtuvalt. Mulle usaldatakse ülesandeid, mille nimel pean piisavalt pingutama, et jõuaksin soovitud tulemuseni.
Saan nautida tööprotsessis osalemist, ammutades üha uusi ja uusi teadmisi ning kogemusi meeskonnatööks. Selle tulemusena oskan arvestada teiste inimestega ja õpin vastutama oma tegevuse eest. Auasi on tugiõpilasena õpitut edasi anda noorematele õpilastele.
Alati on mul õigus uurida süvitsi just mind huvitavaid teemasid, tehes koostööd mõne huvitava ameti esindaja või kõrgkooli professoriga. Üks osa õppimisest toimub kutse- ja kõrgkoolide virtuaalsete loengute ja vestluste kaudu. Oma maa väärtustest arusaamiseks on mul võimalik käia vahetusõpilaseks ka välismaa koolides.
Kõige õnnelikumad hetked on aga need, kui lähen kooli koos oma vanemate ning õdede ja vendadega, et teha koos midagi väga lahedat. Olen tänulik, et tööandjad mõistavad, kui tähtis on see minu, kooli, vanemate ja meie ühiskonna jaoks.
Tunnen ennast turvaliselt, sest lähedaste kõrval on koolipere minu jaoks alati olemas, sära silmis, rõõm südames ja valmidus minuga südamest südamesse rääkima.
Kool on koht, kust saan olulisimad teadmised oma tulevaseks eluks, huvi oma riigi edasiarendamiseks ning mis kõige olulisem – õnnelikuks olemiseks.
* Just nii võiks see igas koolis olla.